Saamuel Richard

Kõigepealt on märkimisväärne, kuivõrd pisike see muusika on. Füüsiliselt pisikene. Selline tibu-tibu-ära-näita-pisike. Seisad Jessica Pratti albumi „Quiet Signs“ lugude ja helide kõrval ja tunned end nagu hiiglane liliputtide maal. Kas julgeb üldse kuhugi astuda? Peaks kummarduma, peaks lähemale zuumima, et neid armsaid olendeid täpsemalt näha.

Eks folkmuusika olegi sageli tasane ja väike (losangeleslane Jessica Pratt ise pole suures vaimustuses, et teda üheplaaniliselt freak folk laine esindajaks loetakse), aga siin plaadil ei tee muusikat väikeseks tingimata folkmuusika tagasihoidlik instrumentide valik ja tüütu ambitsioon kuulaja peatada, sundida teda keskenduma, tähelepanelikult kuulatama, vaid midagi muud.

Avalehele
0 Kommentaari