SIUH-SAUH PORTREE: Lembit Lepp visandas Mariina Mälgust portree 1970. aastal. Foto: Kent Märjamaa / Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus

Mariina Mälk on kauaaegne ETV toimetaja ja produtsent, kes on oma telekarjääri jooksul teinud palju filme ja saateid, sealhulgas töötanud ETV programmi peatoimetajana. Kui vaadata ETV arhiivist kunstisaateid ja -filme, leiab peaaegu alati tegijate seast ka Mariina nime. 1990ndatel käisid tema toimetajakäe all valminud saated Eesti kunstnikest ja kunstitegelastest (Matti Milius, Siim-Tanel Annus, Ando Keskküla, DeStudio ehk Herkki-Erich Merila ja Peeter Laurits, Mari Kurismaa) rahvusvahelistel kunstifilmide festivalidel. Praegu tunnevad kunstiinimesed Mariinat peamiselt kultuurisaate „OP+“ toimetaja ja produtsendina, keda võib tihti kohata näituste avamisel teraselt uue kunstiga tutvumas.

Õppisid Tartus ajakirjandust, ometi tundsid algusest peale huvi ka kunsti vastu. Kust see huvi alguse sai?


Minu esimene mälestus kunstiga kokkupuutumisest oligi Tartus, kus me elasime ja kus mu ema töötas raudteejaama vastas asunud võõrastemaja juhatajana. Seal nägin ajakirja, mille keskel oli vaheleht maali reproga. Mäletan Ilja Repini maali hullunud Ivan Julmast ja tema pojast. Siis ma veel muidugi ei teadnud, et see on Repin ning ajakiri on Venemaa üks vanemaid nädalakirju Ogonjok. Veel mäletan kuldse Šiva kujuga pilti. Hiljem kolisime perega Tallinna ja ma hakkasin käima Nõmme 34. algkoolis. Tol ajal rippus Nõmme raudteejaamas seinal Šiškini „Hommik männimetsas“ kolme karuga. Nii et Ogonjoki vahendusel oli mul esimene kokkupuude visuaalse kunstiga, sealt edasi juba kunst linnakeskkonnas.

Mu esimene tudengitöökoht oli ajalehe Edasi toimetuses, seejärel töötasin etnograafiamuuseumis, nüüdses ERMis, kus kirjeldasin muinasaegseid ehteid. Aasta oli siis 1970, kui muuseumi kunstnik Lembit Lepp visandas minust siuh-sauh portree ja andis selle mulle. Tartu Ülikoolis õppides sain tuttavaks kunstnik Jüri Marraniga, kes avaldas soovi portreteerida mind ja mu toonast kursusekaaslast, praegust abikaasat Andrest. Marran oli suur melomaan ja küsis, mis muusikat ma kuulata tahan, kui ta mind maalib. Minul oli muidugi ükskõik, enamasti õppisin sel ajal, kui ta maalis. Mõned neist teostest on mul nüüd kodus seintel.

MODELLIKS: Jüri Marrani maalitud portreede seeria Mariina Mälgust ja tema abikaasa Andresest tudengipõlves. Foto: Kent Märjamaa / Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus

Juba tudengina läksid tööle ETV Noortestuudiosse. Kuidas sa sinna sattusid ja mida seal tegid?

Ülikoolis õppisin eesti keelt ja kirjandust, ajakirjanduse eriala valisin kolmandal kursusel. Siis läksin kaugõppesse ja pidin leidma töö. Klassiõe ema töötas televisioonis, nii et ma lihtsalt läksin ühel päeval sinna ja ilmselt palusin kellelgi juhatada end noortesaadete toimetusse. Nii ma sattusingi tööle laste- ja noortesaadete väga vahvasse toimetusse, kus olid Tiina Alla (Pork), Tiina Mägi, Peeter Eelsaare, Terje Põder, Ülle Puusep, Õie Arusoo, Virve Koppel, Uno Leies, Kadri Mardna. Alguses olin režissööri abi, siis toimetaja.

Fred Jüssiga tegime lastesaadet „Elus asi on kõige parem asi“, selle kaudu sain tuttavaks paljude vahvate lastega, nende hulgas Indrek Tarandiga.

Hagi Šeini ja Tiina Allaga tegime sarja sotsiaalpsühholoogiast, „Leksikon SP“, kus esinesid Marju Lauristin, Jaak Kangilaski, Peeter Tulviste, Jaak Allik, Peeter Vihalemm. Koos Hagi Šeini ja Tiina Mägiga tegime noortesaadet „Kodulinn“, mille saatejuhid olid hiljem juba kodulinna noored Ulvi Pihel ja Ivar Murel. Sellest ajast olen tuttav ka Mart Laari ja Mart Kalmuga.

Tore oleks praegu näidata neid saatekaasi, mida pidime täitma ja kus esilehel oli koht Glavliti loa ja pitsatijälje jaoks.

Võib-olla tekkis mul huvi teletöö vastu ka populaarse noortesaate „Kanal 13“ mõjul. Olin selle innukas vaataja. Saates kõlas palju popmuusikat, saatejuhid olid Mati Talvik, Enn Eesmaa ja Tiina Alla. Väga vahva oli näha, milliseks saate kunstnik Tõnu Virve stuudio kujundas. Selleks ajaks, kui mina telesse läksin, oli saade juba kinni pandud.

Mida tähendas Nõukogude ajal telesaadete tegemine võrreldes praegusega? Kui palju tuli oma tegevusest aru anda?

Tore oleks praegu näidata neid saatekaasi, mida pidime täitma ja kus esilehel oli koht Glavliti loa ja pitsatijälje jaoks. Kui kooskõlastust polnud, siis saade eetrisse ei läinud.

Millal hakkasid kultuurisaateid tegema?

1985. aastal kutsuti mind tööle kirjandus- ja kunstisaadete toimetusse. Esialgu mõtlesin välja sarja „Mitu muusat“. Selleks tellisin Priit Pärnalt saatepea. Pärn tegi saatepea valmis ja Eesti Telefilmi noormehed tõid selle telemajja. Seejärel Eesti Telefilm likvideeriti ja Priit Pärna animatsioon kadus ära. Möödus 20 aastat ja mind kutsuti tegema kultuurisaadet „OP“. Ühel päeval helistati arhiivist ja selgus, et Pärna animatsioon leiti üles. Keegi oli filmirulli riiuli otsa pannud ja sinna unustanud. Kasutasin seda kohe „OPi“ uue saatepeana.

1980ndatel nii palju välistelevisiooni kui tänapäeval vaadata ei saanud, aga kas sul oli ikkagi mingeid eeskujusid teletegemises?

Elasime Pariisi filmifestivali ajal kohaliku ajakirjaniku korteris, ta ostis külmkapi toitu täis ja ise kolis oma pruudi juurde. Võõrustasime seal Tõnis Vinti ja tema kaaskonda, mina muudkui tegin süüa. Imetabane olemine!

Mulle meeldis üks Soome Televisiooni kunstisaade – „Kaheksa sissevaadet“ –, kus räägiti kaasaegsest kunstist. Hiljem, kui tekkisid soomlastega isiklikud kontaktid, uurisin selle sarja kohta. Sain saatele isegi jälile, aga siis tundus, et aastaid on nii palju möödunud ja enam pole mõtet seda meil näidata.

Kunagi salvestasin Soome Televisioonist kahetunniseid intervjuusid maailmakuulsate kirjanikega. Lindistasin neid oma laste jaoks lootuses, et nad hakkavad suureks saades neid vaatama. Tühjagi! Aeg muutus ja neile pakkusid huvi uued kirjanikud ja uued raamatud. Need salvestised on mul siiani riiulis alles ja ma pole otsustanud, kas tasub neid VHS-kassettidel veel säilitada.

Oled teinud koostööd mitmete režissööridega, näiteks Jaanus Nõgisto ja Peeter Brambatiga. Kuidas see koostöö välja on näinud?

Enne meid tegid kunstisaateid Tiina Alla ja Peeter Urbla. Need olid huvitavad saated. Pärast neid anti kunstisaated mulle teha. Kutsusin kohe Jaanus Nõgisto appi. Kunsti oli nii palju ja nii huvitavat, et ühe sarjaga ei saanud kõike ära teha. Nii hakkasime paralleelselt Brambatiga tegema „Noorte kunstikassetti“. See oli erakordselt huvitav aeg, kui maailm avanes ja me ise avastasime kunsti ja kunstnikke. Hakkaksime tegema lühisaateid „Eesti nüüdiskunst“, mille tõlkisime ka inglise keelde, et iga kunstnik saaks endale VHS-kasseti, et näidata oma loomingut laias maailmas.

TEGIJAD: Matti Milius (vasakult teine) ja Mariina Mälk (vasakult kolmas) saate "Milius künkal" võtetel aastal 1990. Foto: Peeter Urbla
Oleme Jaanus Nõgistoga osalenud kunstifilmide festivali programmides. Käisime koos Pariisis kunstifilmide festivalil Siim-Tanel Annusest tehtud filmiga. Võtsime osa Hollandis Leeuwardeni linnas toimunud rahvusvahelisest kuraatoriprojektist „11 linna, 11 rahvust“, kuhu olid Eestist kutsutud arhitekt Vilen Künnapu ja kunstnik Tõnis Vint. Arhitekt pidi portreteerima kunstnikku. Elasime terve nädala ühe kohaliku ajakirjaniku korteris, ta ostis külmkapi toitu täis ja ise kolis oma pruudi juurde. Võõrustasime seal võõras korteris Tõnis Vinti ja tema kaaskonda, mina muudkui tegin süüa. Selline imetabane olemine oli.

Oled töötanud väga erinevate projektidega, kuid praegu tunneme sind eelkõige kultuurisaadete toimetajana. Miks just kultuurisaated huvi pakkusid?

Ma ei ole kultuurisaateid teinud pidevalt, umbes kümme aastat tegin „Pealtnägijat“. Kui mulle tehti ettepanek hakata kultuuritoimetuse juhiks, võtsin selle pakkumise silmapilk vastu. Olin juba tüdinenud mõrvadest ja korruptsioonist, kõigest sellest, millega “Pealtnägijas” tuli tegeleda. Kodus on mul üks minu näoga Evald Okase maal sellest ajast. Tegime Vahur Kersnaga just ebameeldivat lugu nõukaaegsest kunstist. Filmisime Okase näitust Kunstihoone galeriis, kui Okas võttis mul küünarnukist kinni ja näitas näpuga, et vaata! Alguses ei saanud ma aru, aga siis ta tõstis pildi seina pealt maha ja ütles, et see on sulle. Oli mind maalinud.

Kuidas on kultuurisaadete tegemine muutunud võrreldes selle ajaga, kui alustasid? Kuidas on muutunud kitsamalt kunsti käsitlemine?

1980ndatel ju puudus konkurents. Samuti polnud kohustust iga nädal või iga päev saadet teha. Näiteks Leo Soonpää „Ars longa“ (aastatel 1968–1978) oli vist eetris kaks korda kuus. Soonpääga saime enne otsesaadet kohvikus kokku, vahel tegi tema mulle 50 grammi konjakit välja, vahel tegin mina. Seejärel läksime stuudiosse ja Soonpää naerutas alati võttemeeskonda nii, et operaatoril kaamera vappus käes. Mäletan, et kui Soonpää tegi aktimaalidest saadet, siis toimetuse juht ütles, et see vanamees ei tohi paljastest naistest rääkida. Mina vastasin, et mina seda sellele vanamehele ütlema ei lähe. Vaatajanumbreid toona ei jälgitud, tegime lihtsalt seda, mis meid huvitas ja mida oli vaja.

Mulle meeldiks, kui ETV2s oleks „Meie aja kunst“ tüüpi saateid. Animafilmide pärast on eriti kurb meel: need korjavad maailmas auhindu, aga kodupublik neid eriti ei näe.

Kui olin ETV programmi peatoimetaja ja hiljem kultuuritoimetuse juht ning ise kunstisaateid teha ei saanud, siis proovisin teha nii, et neid saateid ikka oleks. 1990. aastate alguses panime Mari Sobolevi ja Mare Tralla juhtima moodsa kunsti saadet, kunstiajaloo saateid tegi Olav Kruus. See oli väga loominguline ja vahva aeg. Hiljem plaanisime üht kirjandussaadet Urmas Vadiga, aga Vadi sai „Ela ja sära“ stipendiumi ja plaanid muutusid. Hakkasime tegema hoopis disainisaadet „Kapist välja“. Maria Arusoo tegi nüüdiskunsti sarja „Meie aja kunst“, mis oli ka tore ettevõtmine. Sellele tuleks järg teha, sest vahepeal on uusi noori kunstnikke juurde tulnud, keda peaks ka mingis vormis rahvale tutvustama.

Nüüd on kogu kunst saates „OP+“. Mulle meeldiks, kui ETV2s oleks näiteks „Meie aja kunst“ tüüpi saateid. Animafilmide pärast on eriti kurb meel, sest neid näeb harva. Animafilmid korjavad maailmas auhindu, aga kodupublik neid eriti ei näe.

Oled rääkinud, et avastasid Ene-Liis Semperi juba siis, kui ta oli teisel kursusel. Kui palju praegu hoiad silma peal sellel, mida teise kursuse tudengid teevad?

Semperiga oli jah nii, et olime EKA tudengite näitusel intervjuusid tegemas ja tema esines seal koos ühe teise tudengiga. Mind on ta tohutult vaimustanud ka hiljem, nii oma kunsti- kui ka teatritöödega. Jaan Toomikut hakkasime ka õige varakult koos Peeter Brambatiga „Noorte kunstikasseti“ jaoks jälgima. Kui Kopenhaagen oli Euroopa kultuuripealinn ja seal avati näitus „Konteiner“, millest Toomik osa võttis ja mida Taani kunstiharrastajast kuninganna vaatamas käis, siis lasti ka meid Taani seda salvestama.

Aga praegustest noorematest kunstnikest – pean mõtlema. Mind huvitavad paljud noored kunstnikud, näiteks Kris Lemsalu ja Flo Kasearu. Ootan põnevusega Lemsalu esinemist Veneetsia kunstibiennaalil.

Intervjuu ilmus esimest korda 11. märtsil 2019 kaasaegse kunsti uudiskirjas.