Euroopa kodaniku otsinguil

Euroopa Komisjoni endine välissuhete volinik ­Chris Patten kirjutab oma viimases raamatus “What Next? Surviving the Twenty-First Century” Euroopa Parlamendist. “Euroopa Parlamendil pole Euroopa hetki, vaid pikad, pikad Euroopa tunnid,” nendib ta. Ja veidi tagapool: “Ent puudub rahvapoliitika kogu asja suhtes, on parlament, aga pole inimesi, on valitud esindajad, kuid mitte demos’t.”

Teda täiendab eelmisel nädalal Eestit külastanud briti ajaloolane ja kolumnist (Patteniga samast ülikoolist, Oxfordist) Timothy Garton Ash, kes meenutas eesti publikule, kuidas britid hääletavad rohkem Suure Venna telešõul kui Euroopa Parlamendi valimistel. Häbi lisada, kuid Eesti valimistest osavõtt Euroopa Parlamendi valimistest oli veelgi väiksem kui brittide oma. Seda ei jätnud meenutamata ka Ash, kes oli Eesti numbri eraldi välja otsinud...

“Euroopa inimesed hääletavad mitte hääletades. Nad kõnelevad Euroopast, mitte Euroopast kõneldes. Niisiis tunnistagem: meil pole toimivat, legitiimset ja tõhusat üleeuroopalist otsedemokraatiat ja meil ei hakka seda niipea olema,” kirjutab Ash 29. aprilli Guardianis.

Missugused oleksid seega võimalused muuta Euroopa Liit enam demokraatlikuks ehk kui tulla otse 7. juunil peetavate Euroopa Parlamendi valimiste juurde, kuidas suurendada kodanike huvi nende valimiste vastu? Vaheseigana mainitagu, et pilt Eestis ei pruugi kujuneda nii hulluks kui Euroopas: kui Euroopas ähvardab valimistest osavõtt jälle kahaneda (ja nii alates esimesest korrast 1979. aastal), siis Eestis ennustavad küsitlused 41protsendilist osavõttu, mis oleks umbes 14 protsenti rohkem kui 2004. aastal.

Ent küsimus demokraatia defitsiidist jääb. Ash ja Londoni Majanduskooli professor Simon Hix on soovitanud mõne Euroopa keskorgani juhi valimise suuremat politiseerimist. Et näiteks Euroopa Komisjoni president või siis Lissaboni leppega (aga see pole vee jõustunud!) ette nähtud Euroopa Liidu Nõukogu president teeksid enda ametisse saamiseks üleeuroopalise kampaania.

Paraku saavad siit alguse probleemid demos’ega, millest kõneles Chris Patten. Üleeuroopaline kampaania eeldaks üleeuroopalist meediat ja seda, et foorum oleks igal pool samasugune. Või siis peaks olema see väiksemate variatsioonidega kui praegu (Eestiski pole ju kõik igal pool ühesugune – valimiskampaania Tallinnas on tõesti veidi teistsugune kui kuskil maapiirkonnas).

Poola teadlane Jan Zielonka (temagi Oxfordi ülikoolist!) on oma raamatus “Europe as Empire” võrrelnud praegust Euroopa Liitu keskaja, mitte rahvusriigiga. Meenutuseks: rahvusriik tähendab tugevat, homogeenilist demos’t, samas kui elu keskaegses riigis või kuning- või keisririigis võis tähendada mitmekordset identiteeti ja lojaalsust. Ka nüüd kõneldakse Euroopa kodanikuks olemisest, unustamata sealjuures enda Eesti identiteeti ja tagatipuks näiteks enda kuulumist saarlaste hulka.

Kuid keskajast lahutab meid valimiste protseduur. Ja siit algavad ka mitmekordse identiteedi hädad. Valitakse ikkagi ühe identiteedi alusel. Ning selleks on rahvusriigi identiteet. Euroopa Parlamendi valimistel on näha, kui palju tuleb sisse sisepoliitikat, ehkki üleilmne majanduskriis peaks andma tõuke kõnelemaks maailma ja sellega seoses Euroopa teemadel.

Euroopa Parlamendist kõneldes tavatsetakse rõhutada, et see on ainus otse valitud Euroopa Liidu organ. Mõnikord öeldakse nii, et rõhutada teiste organite – Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu – mittevalitust. Siiski tuleb meenutada, et Euroopa Liidu Nõukogu koosneb poliitikuist, kes on saanud valimistel rahva mandaadi. Ja liikmesriigid – kus on kõigis demokraatlikud valimised – annavad oma õnnistuse ka Euroopa Komisjoni volinikele. Pärast neid teeb sama otse valitud Euroopa Parlament, kusjuures viimane saab siiski üha juurde ka otsustusõigust mujal (seega valija hääl ikka loeb).

Probleem peitub tõigas, mis ei seondu üksnes Euroopa Liidu, vaid demokraatiaga laiemalt. Nimelt selles, et valimised võidetakse ühe-kahe loosungi või protestihäältega, ent riigi juhtimiseks tuleb teha ka kõike muud. Nii võib võita valimised maksupoliitiliste teesidega, kuid mida hakata peale näiteks välispoliitikas, millest räägitakse vähem. Ehk siis äraseletatult: valimiskampaanias räägitakse suhteliselt vähe Euroopa Liidust, ometi kohtuvad Eesti ministrid oma Euroopa kolleegidega regulaarselt.

Jääb järeldada: üleeuroopalist demos’t on vara loota, kuid asja aitaks kõvasti parandada Euroopa mõõtme suurenemine sisepoliitilises debatis. Eelseisvaid Euroopa Parlamendi valimisi silmas pidades olnuks huvitavam näiteks korraldada meedias diskussioone mitte üksnes Eesti saadikukandidaatide vahel, vaid paluda osaleda ka kandidaate teistest riikidest. Otse-eeter olnuks ilmselt mõeldamatu, kuid salvestatuna ja tõlgituna saanuks Euroopa mõõdet kindlasti suurendada. Näide: päris palju võbinat tekitasid Taani ekspeaministri Poul Nyrup Rasmusseni väljaütlemised.

Kui Euroopa mõõde Eesti sisepoliitikas suureneb, on loota, et valimised Euroopa Parlamenti ja üleüldse mõtlemine Euroopa teemadel muutuvad meie igapäevaelu loomulikuks osaks.

Kahtlemata ei juhtu see üleöö. Rahvuslik identiteet, mis pani aluse rahvusriigile, kujunes ju välja mitmesaja aasta jooksul. Johann Voldemar Jannsen nimetas Perno Postimehes senist maarahvast esimest korda eestlasteks. See juhtus aastal 1857 ehk 152 aastat tagasi. Eesti on olnud Euroopa Liidus viis aastat...