Euroopa kui eakas peig

Üks eurodebattides kõlama jäänud kujund rääkis Euroopa Liidust kui rikkast pruudist, kelle  tegus maapoiss Eesti on nüüd kosja minemas. Pruudi kujundit kasutas muu hulgas ühes teleintervjuus kandva ideena Endel Lippmaa, kuid see on läbi kõlanud mujaltki.

Iseenesest on rikkast pruudist ja kasulikust abielust mõtisklemine arusaadav, sest enne referendumit debateerisid avalikkuses ennekõike mehed: identifitseerides end tegutseva subjektina, ei  mõtle ju mees üldjuhul  eelseisvast kasulikust liidust jõuka mehega – mis siis, et sümboolsel tasandil—vaid mõtleb naisevõtust.

Euroopast on siiski käibel palju sobivamamaid  kujundeid kui “rikka pruudi” isuäratav metafoor. Need räägivad vanast kogenud mehest, kelle parimad ajad on möödas, kuid kes pakub stabiilsust ja vana suguvõsa head mainet. See Euroopa peig pole dünaamiline Ameerika (kes oleks noor ja täkku täis peig) – vaid pigem vastandub talle. 

Ettekujutus Euroopast kui vanast targast, peenenenud hingeeluga ja heade kommetega – kuid jõuetust mehest pole uus. Hiljuti Eesti kinoekraanidel jooksnud Graham Greene´i teosele põhinev film “Vaikne ameeriklane” tugines näiteks sellele, vastandades Ameerikat ja  Euroopat ning  Ida ja Läänt. Ja Eesti on sellises mõttekäigus ainult üks idaeuroopa tuhkatriinu, kui mitte noor ilus ja naiivne tüdruk maalt, usin ja vähenõudlik. Tal on pakkuda ainult rikkumatu looduslik ressurss, ta on noor ja terve. Ta ei oska suurt midagi, aga on õpihimuline ja kuulekas. Vana Euroopa oskab seda hinnata.

Või on Eesti hoopis kõrgete põsesarnadega ja klaari ihuga maapoiss, kes läheb Pariisi õnne otsima?

Muide, Rein Raud on kommentaaris  Emil Tode “Piiririigile” võrrelnud eurooplase Franzi ja minategelase suhet vana-Euroopa ja Eesti suhtega.  Eesti on selles kontekstis homoprostituut.