Foto: Ulrich Seidl Film Produktion GmbH

Kellele ei meeldiks vana hea Austria, Euroopa kultuuri süda? Mäletan, kuidas mu kadunud vanaema kamandas meid, lapsi, vait, kui Soome kanali pealt algas Viini filharmoonikute uusaastakontsert. Kuidas ta õhkas, kui soliidsed nad on, need frakkides vanahärrad läikivate tšellodega, enne kui Straussi “Ilusal sinisel Doonaul” sulnid lained toa üle ujutasid. Nii olin ma terve lapsepõlve veendumusel, et Viinis tegutsevad maailma parimad muusikud, küllap siis on kõik muu seal kah “maailma parim”. Ja kui otsa tuli “Helisev muusika” oivalise Julie Andrewsiga peaosas, olid tervel perel algavaks aruandeaastaks patareid laetud. Kui minu ema sõitis ühele oma esimestest välisreisidest, marssis ta otsejoones suveniiripoodi ning nõudis kaupmehelt “One Mozart egg, please!”.

Ka intellektuaalid armastavad Viini, selle müütilist aurat ja isiksusi. Filosoofe erutab Ludwig Wittgenstein ja Viini ring. Majandusteadlased juhinduvad Friedrich Hayeki töödest ja ühiskonnateadlased ei saa läbi Karl Popperita. Psühhoanalüütiku prohvetid on Sigmund Freud ja Alfred Adler. Kunstisõpru haarab Gustav Klimti dekoratiivne erootika, tõsised melofiilid ümisevad Gustav Mahleri ja Franz Schuberti helindeid, kerglasemad aga Ultravoxi “Viennat” või Ringo Starri “Goodnight Viennat”. Kinogurmaanid fännavad Eric von Stroheimi melanhoolset monoklit või Josef von Sternbergi musti sulisboasid. Meie enda esindusintellektuaal Jaan Undusk on kirjutanud näidendi “Goodbye Vienna”, kus armastajapaar jalutab mööda majesteetlikku Viini ning mõtiskleb armastusest, arhitektuurist ja elust.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: