Eurovision – Juhan Paadami monument, mis pole tehtud käega
Juhan Paadam, Eesti televisiooni ja Eesti Eurovisioni korraldamise grand old man, on klassikaline vana kooli härrasmees, kes kannab tumesinist klubipintsakut, aviaatoriprille ja värvilist rätikut rinnataskus. Ta räägib inimestega alati kaua ja põhjalikult. Mälestusteraamat on Juhani vääriline ja tänapäeva mõistes luksuslik – raske, paksude kaante ja kriitpaberile trükitud lehekülgedega.
Esimese peatüki algus on tõeliselt mastaapne: „Kaks verist maailmasõda XX sajandi esimesel poolel panid paljukannatanud Euroopa rahvad…“. Paadam joonistab välja ajaloolise taglastuse, millele Eurovision oma lipu heiskab. Euroopa rahvad vajasid mitte ainult leiba, vaid ka tsirkust ja seda otsustati teha ühiselt. Pärast esimesi kohustuslikke reveransse läheb raamat tunduvalt lõbusamaks.
Paadamist sai Eurovisioni produtsent ETVs pärast seda, kui Jüri Pihel oli kommertskanalisse üle läinud. Paadami tuleristseteks sai 1998. aastal Birminghamis toimunud võistlus, mille kohta ta kirjutab: „Kõik läks tõesti viltu: esinejatele ei meeldinud kostüümid, plaadi väljaandmisega olid segadused, konkurssi saatsid kisa ja skandaalid,… sõnade autor Peeter Pruuli läks tagasiteel Birminghamist Londonisse kaduma.“ Ühtlasi tõstab pead madu, kellega Paadam kõik need järgnevad aastad võitlema peab – administratiivne sekkumine loomingulisse protsessi. Paadam oma sulge nende kirjeldamisel ja nimetamisel tagasi ei hoia: „hullem on juhtum, kui on tegemist oma olematu prestiiži pärast muretseva parteisõdurist juhiga, kel puudub kompetents nii majja tulles kui sealt lahkudes. Niisuguseid hädapärast tüüpe võiks võrrelda kehvade ja andetute näitlejatega, kes suudavad külg ees lavale tulla ja selg ees lavalt lahkuda, aga laval olemine käib neile selgelt üle jõu.“ Ja veel midagi Eestile olemuslikku: „Lisaks saatis kogu seda segadust iga-aastane krigin, et raha ei ole.“
Oma esimeseks sajaprotsendiliseks õnnestumiseks peab Paadam 1999. aastal Jeruusalemmas toimunud lauluvõistlust, kus Evelin Samuel pälvis kuuenda koha iiriliku haldjalauluga „Diamond of Night“ (Priit Pajusaar, Glen Pilvre, Kaari Sillamaa, Maian Kärmas). Lõppkontserdil lavale astudes komistas eelmise aasta võitja, koturnidel turniv pikka kasvu transseksuaal Dana International oma kleidisabale ja prantsatas käpuli sellise kolinaga, nagu puuriit oleks ümber kukkunud. Veidraid asju juhtus teisigi. Kui Evelin Samuel otsis palderjanitabletti, et enne esinemist pinget maha võtta, helistas kohe Paadamile Jaak Joala, kes küsis: „Mis sul seal lahti on? Papa helistas, et keegi on teil seal jubedalt närvis (Jaak Joala isa Arno Joala oli ravitseja ja sensitiiv).“ Paadam kirjutab: „Sel hetkel mõtlesin ma, et maailm on tõepoolest keerulisem, kui ma olen ette kujutanud. Meil kõigil on oma suhtumine nähtustesse, mida me ei oska, ei suuda või ei pea vajalikuks seletada.“
See on õige koht pajatada samuti üks seletamatu lugu Jeruusalemmas toimunud lauluvõistluselt. Osalesin Eesti delegatsioonis Õhtulehe toimetuse esindajana. Päev enne ärasõitu sooritasin oma elu esimese ja viimase langevarjuhüppe, mille olin võitnud ühe telesaate käigus. Vana An-2 keris end ägisedes ja tossupilvi välja paisates Ämari lennuvälja kohal ringe tehes ühe kilomeetri kõrgusele. Instruktor avas ukse ja, kott seljas, hüppasin tühjusesse. Langevarjuga laskuda oli tore, kuid maa lähenemine tegi närviliseks. Vastupidi instruktaažil õpetatule ei surunud ma maandudes oma jalgu tugevasti teineteise vastu, vaid ajasin nad laiali nagu kits. Maapõrge võttis silmade eest pimedaks, langevari sai tuule alla ja vedas mind nagu kartulikotti mööda künklikku lennuvälja, nii et ma mütaki-mütaki mööda mättaid lohisesin. Selle tulemusel sain tugevasti põrutada. Eurovisionist aga loobuda ei raatsinud ja nii ronisin järgmisel hommikul Tel Avivi suunduva lennuki peale. Sundasendis kitsas lennukis istumine oli väga piinarikas ja bussisõit Tel Avivist Jeruusalemma polnud karvavõrdki parem. Oli reaalne oht veeta terve nädal hotellivoodis horisontaalasendis. Istusin ahastuses voodiserval ja mõtlesin: „Noh, püha maa, näita oma jõudu! Paranda mind ära!“ Järgmisel hommikul... olin terve nagu purikas. Ja nii see jäigi.
Hüsteeriliselt naljakaks ja nauditavalt detailseks muutub „Estonia, 12 points!“ siis, kui Juhan Paadam kirjeldab, kuidas pärast Eurovisioni lauluvõistluse võitmist 2001. aastal Tanel Padari ja Dave Bentoni „Everybody“ (Ivar Must, Maian Kärmas) poolt hakkas tema kui produtsendi ustest, akendest ja korstnast sisse sadama tegelasi, kes kõik arvasid, et just nemad peavad Tallinnas toimuva Eurovisioni lõppkontserdi ettevalmistamise ohjad üle võtma, sest „Eurovision ei ole mitte ainult lauluvõistlus, see on midagi rohkemat...“.
Oma õnne proovisid ministrid, nõunikud, ettevõtjad, linnapea, konsultandid, gurud – kõik, kes arvasid, et just nemad peaksid, käsi kullas, seda suurt maalritööd juhtima. Paadam: „…sundabielu jääb sel korral, pruudi tugevale pealekäimisele vaatamata, siiski sõlmimata“. Pruutide nimed ja ettepanekud pakuvad ülilõbusat lugemist ka praegu. Kaks kolmandikku raamatust moodustab detailne ja nauditavalt kirja pandud Tallinnas toimunud lõppkontserdi ettevalmistuste ja elluviimise analüüs, siit võib huumorisõpradele soovitada peatükki kontserdi saatejuhtide valimisest. Raamat on illustreeritud paljude fotodega ja varustatud põhjaliku indeksiga. See osa Eesti Eurovisioni ajaloost, millest raamat räägib, on monument, mis pole tehtud käega, vaid Juhan Paadami ja tema tiimikaaslaste vaimujõuga, ning see on meie kõigi meelt tublisti lahutanud.
