Kumbki tegi radikaalse lõpu oma minevikuga ja põletas sillad. Varem olid mõlemad teinud maale ja skulptuure, ent siis võõpasid nad oma vanad maalid värviga üle ja ehitasid neist maja. Eva ja Adele kodanikunime teavad võib-olla ainult passikontroll ja politsei. Nende kunst on 1980. aastate apokalüptiliste teooriate vastukaja - kuna "kogu maailm oli nagunii õhku lennanud", said nendest tulnukad tulevikust. Nende looming hõlmab rõivastust, make-up'i, naeratamist, armastamist, ringireisimist nii geograafias kui ka ajamasinas, neid endid. Salaja maaliti ka 1990.

aastatel ja hiljem kogu aeg edasi, autoportreesid, ehkki näitusele toodi aeglaselt valminud maalid alles 21. sajandil.

*
Kunstihoones on väljas läbilõige nende eri loomesuundadest, kusjuures valitud on mitmeid seni eksponeerimata töid - see oli kuraator Harry ­Liivranna tingimusi näitust komplekteerides. Minu komplimendid!

Siinne intervjuu toimus kunst.ee toimetuses, väga helges meeleolus ja aeg-ajalt tekkiva naerulagina saatel.

Kui vaadata teie kõige esimest koos loodud tööd, 1989. aastal Kreekas valminud abiellumisvideot "Hellas" (mida eksponeeritakse Kunstihoone näitusel avalikult teist korda üldse), siis tahaks kohe küsida: kas te olete ka ametlikult abielus?

Adele: Sõltub sellest, mida sa nimetad "ametlikuks". Kunstnikena oleme me ekstrareaalsuse leiutajad. On olemas teiste reaalsus ja meie reaalsus. Nii et meie reaalsuses oleme abielus 1991. aastal tehtud performance'i kaudu.

Eva: Olime näituse "Metropolis" ajal Martin Gropius Baus Berliinis kaks valget pruuti. Ometi oleme meie ju palju rohkem abielus kui normaalinimesed. (Mõlemad naeravad)

1998. aastal tegin teiega intervjuu Kiasma avamisel Helsingis, intervjuu ilmus Areenis koos fotodega. Pärast kostümeeris keegi klubiinimene ennast Tallinnas täpselt teiesarnaseks, etendades justkui kosmosest, taevast laskunud olendit või inglit.

Adele: Seda on juhtunud teistes maades ka! Nad on võtnud üle ainult meie välimuse, mitte süsteemi ega sisu. Aga meie sõnum ei ole olla inglid. Kanname küll tiibasid, kuid need tähendavad vabadust ja eneseavastust.

Kui vaadata Kunstihoones teie sulistamise videosid, siis näib oluline märksõna olevat ka "paradiis". Kas te püüate luua omaenda paradiisi reaalses maailmas, kus on muidu nii palju katastroofe, millest päevauudistes räägitakse?

Adele: Jaa, me leiutame omaenda reaalsust kui sõnumit. Ja meie positsioon kaasaegses kunstis on, et me ei taha kommenteerida ega dokumenteerida maailma uudiseid, otsustasime liikuda fantastilise poole peale.

See on üsna opositsioonis nüüdiskunsti peavooluga, kus on esiplaanil sotsiaalsed teemad.

Adele: Ma arvan, et meie esitame sama intensiivselt sotsiaalset teemat, ainult et väga abstraktsel viisil. Kui sa tahad näha meid kaht, siis tegemist on vabaduse demonstreerimisega, eneseavastuse demonstreerimisega.

Nii et tiivad on pigem linnu, mitte ingli tiivad?

Adele: (Naeratab) Jaa.

Eva: Olla vaba, loov ja ehitada omaenda maailm.

Adele: Aga samal ajal pole need lihtsalt sõnad, mingi kerge... Me töötame väga palju ja paneme sellesse visiooni äärmiselt palju energiat. See pole nii, et ohohoo, me tahame olla vabad, ta-rai-raraa. See on väga intensiivne otsus.

Ja samuti tahame näidata inimestele julgust. Nii et see on julguse sümbol. Ma arvan, et inimesed vajavad maailmas armastust ja julgust ja otsustusvõimet, ja meie võime demonstreerida, et see võib olla meie looming. Oleme vägagi teadlikud majanduslikest katastroofidest, kõigest, oleme väga hästi informeeritud ja mõtleme sellest väga palju. Kuid soovime luua siia maailma uue reaalsuse.

Kui te 1980. aastate lõpul kohtusite, oli kunstis ilu kategooria asendunud kitšiga - Jeff Koons jne. Kuidas teie suhestute kitši kategooriaga?

Adele: Me ei kategoriseeri. Me ei kategoriseeri. Me lihtsalt kasutame tööriistu, milleks võib olla kitš ja võib olla teooria.

Eva: Mina võin öelda, et ma ei teagi, mis on kitš. (Kõik naeravad) Ma arvan, et kogu töö aluseks on autentsus.

Adele: Ja ainusus. Me ei kategoriseeri. Näiteks kui keegi tahab meid pildistada, siis me ei kategoriseeri seda inimest, kas ta on avaliku elu tegelane või vaene isik või rikas isik või...

Eva: Kunst peab olema tähtis. Ja reaalsuses toimuv muutus. Mitte kirjeldama reaalsust.

Adele: Jah, see on hea sõna. Mitte kirjeldada reaalsust, vaid luua uus reaalsus. Asetame maailma naeratuse kui kunstiteose.

Kui teid vaadata, siis teie sõnum peaks olema armastus. Seda sõnumit kannavad teie riietus ja värvid - roosa, kollane, sellised rõõmsad toonid.

Adele: See on alati kunstnikule keeruline, kirjeldada oma tööde sõnumit.

Eva: Meil on selline lausung: Eva ja Adele on tulevikust. Nii et vaata, kui Eva ja Adele on sellised, siis peab tulevik olema üsna meeldiv!

Adele: Jah! (Naer) Me tuleme tulevikust ja asetame ühe teise reaalsuse siia maailma. See on ka väe (võimu) küsimus. Meie kui kunstnikud asetame siia maailma ühe väe.

Eva: Meie leiutasime sõna "futuring", tulevikustamine.

Adele: Jah, meie sõna!

Eva: See on meie kunst. Ja see teenib ka aega. Sa ehitad tulevikku!

Sest see on otsus, mitte mingi romantiline tunne. Nii nagu armastus on otsus.

Eva ja Adele: Jaa! Otsus!

Eva: Selle asemel, et kritiseerida ümbritsevat olukorda, ehita tulevikku! Tee seda! See pole keeruline! Sa võid alustada praegu!

Milline on teie suhe kriitilisusse? Te peate ju olema esmalt kriitilised, et olla seejärel positiivse meelestatusega?

Adele: See on ka teatud sõltumatus. Meie ise oleme avastajad. Meid ei avastata. Tegemist on kunsti väega, panna toimima uus vägi.

Eva: Energia, mis on kaasaegses kunstis, see on parim energia.

Kontseptuaalne kunst apelleerib tavaliselt mõistusele, mitte silmadele. Aga teie olete otsustanud apelleerida nii mõistusele kui ka silmadele.

Adele: Jaa, tavaliselt pole kontseptuaalne kunst üldse visuaalne. See on suur vastuolu. Paljud lähevad seda üht ja sama teed pidi, et kui sa oled kontseptuaalne, siis sa ei tohi olla visuaalne. Meie otsustasime olla kontseptuaalsed ja visuaalsed ühel ajal, et panna tööle see vastuolu.

Kas see on põhjus, miks kunstimaailmas on olnud raskusi teie vastuvõtmisega?

Adele: Ja me imestasime selle üle. Tõesti! (Naer) Oli inimesi, kes võtsid meid otsekohe tõsiselt. Aga teised hakkasid meid võtma tõsiselt siis, kui nad said ise selleks valmis. Nii et see on erinev. Neil, kellel on liiga palju haridust, oli takistusi meie vastuvõtmisel. Aga on ka neid, kes on väga kõrgelt haritud hinge ja südame poolest, olgu nad siis vaesed või rikkad, nemad reageerivad väga rikkalt. Need on inimesed, kellel on väga selge silmavaade. Selliseid inimesi leiab igalt poolt eri maadest.

Nii et teie looming on ühtlasi inimeste omalaadne testimine?

Adele: Ei, meie ei testi midagi. Nemad ise testivad. Nende reageerimine meile on peegel neist endist. Samal ajal me analüüsime. Seda võib käsitada ka suure uurimistööna inimeste kohta, kellega me kokku puutume. Jaa! Me julgustame inimesi rääkima oma reaktsioonidest meiega kohtumisel. Ning nende kommentaarid on alati kommentaarid neist endist, mitte meist.

Paljudel kunstnikel on tugev ego. Kuidas teie oma egodega hakkama saite?

Eva: Tagasi vaadates olin ma äärmiselt suur kangelane, juba lapsena tahtsin olla suurim ja valitseda maailma, see tung oli väga tugev. Saada kuulsaks. Picasso oli minu kõrval väike kunstnik. Õppisin, et kunsti tegemise uus aste on koostöö. "Kunsti lõpu järgne algus". Sa leiad veidi seda apokalüptilist maailmapilti "Hellases", 33minutises videos.

Adele: Kui me kohtusime, sai meist väga ruttu Eva ja Adele. Me ei taha mingeid soolisuse probleeme. Üldse! Mina ei taha, Eva ei taha! Jaa! Miks? See oli traditsiooniline sitt! See ongi võti tulevikku ja uude maailma.

Eva: Ja minul on üks puuduv kild sulle rääkida. Kogu see soolisuse probleem, mu enda sees oli probleem. Olin sisse kasvanud mees-macho traditsiooni nagu Picasso, Michelangelo. Aga seesmiselt, ateljees, kui ma joonistasin ja maalisin, kandsin alati naiste riideid. Ma elasin välja oma naise identiteeti.

Adele: Eva on tõeliselt pool ja pool isik. Ta heidab mulle ette, et ma mõtlen nagu mees. Nii et meil on kaks poolust tasakaalus.

Eva: Me oleme hermafrodiidid! Lõpetasin oma meheelu sel hetkel, kui me kohtusime. Kogu see kangelase tung kadus. Õppisin väga palju. Nüüd pole kunstnik mina, vaid kunstnik on Eva ja Adele. See on suur samm.

*
PS Praeguseks on Evast ja Adelest kirjutatud ka akadeemilisi uurimusi - arvukalt magistritöid ning üks doktoritöö - eri riikide kõrgkoolides.

Eva ja Adele näitus "Stereoefekt" (kuraator Harry Liivrand) kestab Tallinna Kunstihoones 28. maini.