Evelyne Lever “Madame Pompadour”
Pärast Katariina II ja Maria Theresia eluraamatuid on 18. sajandi kolm mõjuvõimsaimat naist eesti keeles põhjalikes käsitlustes nüüd olemas. Ning ehkki madame de Pompadour polnud keisrinna, täitis ta 1745-1751 Louis XV ametliku armukesena (mis tore prantslaslikult galantne eufemism kuningriigi tähtsaima libu tituleerimiseks!) mitteametliku kuninganna rolli, määratult olulisemat kui igaval kuningannal endal.
Prantsusmaal on kuninga armukestel teiste maade valitsejakodadega võrreldes olnud eriline roll, nad on sõna otseses mõttes aidanud kaasa ajaloo suunamisel ja tõlgendamisel. Ettekujutus ajastu moraalist sõltub sagedasti just nende tegudest. Pompadouriga, kõige kuulsama metressiga, seostub ühiskondlikus teadvuses amoraalsuse stereotüüp. Lever kummutab argumenteeritult seda ühekülgset arvamust.
Vaadeldes Pompadouri aktiivset tegutsemist poliitiliste intriigide traaditõmbajana, valgustusfilosoofide soosijana, diplomaadikohtade jagajana, muusana poeetidele ning modellina kunstnikele, puistab autor meid üle ka delikaatsete eraeluliste faktidega, mida eesti biograafilistes romaanides ei kohta (näiteks, et madame põdes leukorröad).
