Evestus “This Is Dramacore”
Nii nagu igal maal tegutseb vähemalt üks Motörheadi kloon, leiab igast skenest oma Evestuse. Šokirokkeri arhetüübi maalis kümnendite eest üleelusuuruseks juba Alice Cooper, ent temagi trikkides polnud midagi uut. Verine vodevill, sapi, ängi ja kõntsa väljapaiskamine ning dramaatiliselt rebestatud südame valuveriste räbalate eksponeerimine kunstilise katarsise eesmärgil on väga vana teema, ent Evestus on suutnud sellesse sisse puhuda üllatavalt tänapäevase, ehkki suuresti klišeedest jõudu ammutava eluväe.
Kindlasti on see kunst, ja seejuures eesmärgipäratu. Muusikaliselt kõikvõimalikke ootamatuid elemente hiphopist breakcore’ini, peavooluroki-harmooniatest räbuse arvutibiidini siduv Evestus ei ole kahjuks värvikirevamaks muutnud oma hundikutsikaeetiliselt elupõlgurlikku, lahmivalt enesehävituslikku narratiivi. Kui Solwaigi-perioodi, esimese (“Destiny In Life”) või isegi veel teise sooloalbumi (“Wastelands”) kuulajas kerkis ehk mure, et kuidas küll ühte ontlikku noorsandi nii palju piina ja kibedust mahub, siis nüüdseks on täiesti selge, et see on lihtsalt kalkuleeritud roll. Pole tal, klounil, maski taga häda midagi.
Kui ülisoravalt banaalne tekst unustada, kubiseb plaat avastamisväärsest: “Pikachu Warriors” ja “All the King’s Drugs” on higised tantsupalad; “So In Love” hurmav meeleoluhitike. Grete “Stitch” Lausi teostatud, Dave McKeani fotomontaaži stiilis friikkujundus on kaunis i-täpp. 7
