Fall Out Boy “Folie à Deux”

Fantastiliselt pakendatud, geniaalselt turustatud tootmisjäägid.

Fall Out Boy

“Folie à Deux”

(Island)

Siinne esmatutvus Fall Out Boyga tegi mind palju targemaks – kohe alustuseks sain teada, et albumi nimi tähendab jagatud hullumeelsust. Seni olin nakkuslikku psühhoosi pidanud ulmekirjanike väljamõeldiseks. Samuti sain teadlikuks pööraselt nutikast viirus­turunduskampaaniast, mis fiktiivse ühiskondliku reklaami ja vaimuka meediamanipulatsiooni abil üllitise ümber punuti. Õppisin, mille poolest on mujal tuntud armaada hirmolulisi kaastegijaid-külalisi albumi juures, staarmuusikuist (näiteks Debbie Harry ja Elvis Costello, aga ka Lil Wayne ja Panic at the Disco) staarprodutsentideni (Pharrell Williams). Tutvusin raske töö ja kompromisside hinnaga kaugele jõudnud bändi hard­core-juurtega ja nentisin, et tänavu esinesid nad USA värske presidendi ametisseõnnistamise tseremoonia noorsooballil. Imetlesin tunde kaanekunstnik Luke Chueh’ loomingut ja itsitasin bassimees Pete Wentzi vaimukate loopealkirjade ja tekstide üle. See kõik oli väga arendav ja huvitav, aga sellel pole vähimatki pistmist muusikaga.

Kogu sellest oskuslikust turundusmaagiast ja säravast pakendist koorub lõpuks välja ka CD-ketas, millele on isegi salvestatud mingid helid. Huvitava muusikaga on aga sellelgi sama palju pistmist kui maisipulkadel päris toiduga. Tootjad paistavad olevat astunud samasse ämbrisse, kuhu komistasid Frederiku ja Laksu õlle tegijad: intellektuaalselt sädeleva reklaamikampaania kõrvalt on unustatud taarasse ka midagi sellist villida, mida ostja oleks nõus rohkem kui korra elus alla neelama.

2