“Fännid muutuvad väga ruttu familiaarseks”

Raul Saaremets vestleb Mark E. Smithiga – Manchesteri legendaarse rock-bändi The Fall kuningaga, kes ei salli oma austajaid ja keda kardavad kõik muusikaajakirjanikud.

Mulle ei meeldi kirjeldada, miks on Mark E. Smith minu jaoks kõige olulisem persoon rockmuusikas. See peaks olema enesestmõistetav. Rääkida siin kompromissitusest, aususest või harvaesinevast intellektuaalsusest, mis on Mark E. Smithile iseloomulik, tundub kohatu ja banaalne.

Üks on kindel, tema juhitava ansambli The Fall standardite järgi mõõdan ma kõiki teisi.
Ma ei tea teist ansamblit, mis pärast kolmekümmet tegutsemisaastat latti endiselt nii kõrgel hoiaks, et enamik – isegi uusi tegijaid – sellest üle ei saa.

Meie jutuajamine toimus möödunud reede õhtul telefonitsi. Mark E. Smith, kelle tujukusest ja teda pelgavatest ajakirjanikest räägitakse legende, oli heatahtlik ja sõbralik. Tsiteerides Paadamit – Jumal oli tol õhtupoolikul eestlane.

*
Uus album kõlab jube hästi!

Sulle meeldib?

Ma ei taha olla ebaviisakas, aga see on parem kui kaks eelmist.

Mul on hea meel, et sa nii ütled, heh.

Mida te teistmoodi tegite?

Ma ausalt öelda tahtsin, et ta oleks natuke brutaalsem kui eelmised.

Jube hästi on produtseeritud ka.

Ja-jah. Me salvestasime pool plaadist Saksamaal Mouse On Marsi stuudios Düsseldorfis ja ülejäänud nagu ikka Rochdale’is. Aga see on tõsi, et ma tahtsin, et ta teistmoodi kõlaks. See on tore, et sa nii mõtled.

Kuidas siis nüüd nii, et te äkki Eestisse tulete? The Fall ei mängi ju tavaliselt eksootilistes paikades?

Mida?

No Eesti on ju imelik koht.

Ha-haa, on või? Tegelikult on nii, et meile soovitati Eestit. Inimesed, keda ma austan. Mitte muusikud – Ameerika DJd ja sedasorti rahvas. Oot, aga on siis Eesti imelik koht või?

Tead sa midagi üldse Eestist?

Ha-ha-haa, väga hea! Meil näidatakse siin televiisoris saateid nagu “Tere tulemast uude Euroopasse”. Tead ju neid?

Kas sa räägid sellest saatest, kus Michael Palin Eestis käis? See oli jube!

Ha-ha-haa, ei, seda ma ei näinud. Ma usun, et see oli sitt, kõik ta saated on sellised. Sa peaksid nägema, kuidas ta Rumeenias käis – see oli uskumatu.

Aga ei, ma pean silmas tudengite saateid, noh, tead küll, need seljakotiinimesed. Ühesõnaga, nad soovitasid odavaid kohti, kus süüa ja magada – see oli väga-väga naljakas. Eesti.

No-jah, enamasti käivad siin inglased poissmeesteõhtuid pidamas ja sa ei kujuta ette,
kuidas nad siin käituvad.

Ma kujutan väga hästi seda ette! Praegu käivad Bulgaarias. See nagu uus Hispaania või nii.

The Fall esineb tihti Ameerikas ja ma vaatan, et nood saavad nüüd endale musta presidendi. Mis sa sellest arvad?

Saavad või? No-jah, ma ei viitsi seda ammu enam jälgida. Ausalt öelda on mul Ameerikast kõrini. Liiga palju igasugu viisadejamasid ja ansambli sinna toimetamine on kallis. Minu silmad on nüüd pööratud itta – EESTISSE!!!

Sul on olnud hulk eri liikmeid grupis.

Jah.

Kas sa õpetad uutele näiteks bassimängu – sest hoolimata koosseisust kõlab The Fall alati The Fallina?

Tegelikult mul pole nii palju kontrolli nende üle, kui arvatakse. Ma pigem soovitan neile ideid. Ma arvan, et paljuski sõltub asi sellest, et ma valin ­uusi liikmeid instinktiivselt.
Keegi ütles mulle, et sa oled ka bändis?

Olen jah, palun vabandust.

Kuidas sellega läheb?

Meil on kontsert täna, ilma bassimängijata.

Mis, kitarr ja trummid ainult?

Kaks kitarri.

Tubli.

Sa osalesid vahepeal tehnoprojektis koos sakslastega (projekt Von Südenfed koos Saksa duoga Mouse On Mars andis möödunud aastal albumi välja – toim.).

Oo-jaa!

Ja esinesite tantsumuusikaklubides, nagu Fabric. Kas see erines The Fallist väga?

Jah, muidugi erines.

Mille poolest?

No esiteks ma tegin seda sakslastega, ha-ha-haa... Neid oli vaja korrale kutsuda. Pidin neile pidevalt seletama, et lõpetagu nüüd ära – nad on ninapidi arvutis, ha-ha-haa...

Inimesele, kellel pole ühtki The Falli albumit, millised kolm sa soovitaksid kõigepealt osta?

Kolm viimast.

Siin Eestis tundub, et kõige hinnatum on “Hex Enduction Hour” (1982).

 

See on hea plaat jah, ka minu üks lemmikuid.

Samas on siin väga populaar­sed ansamblid, kes on mõjutatud The Fallist. Nagu LCD Soundsystem näiteks. Ma räägin selle bändi fännidele alati, et kuulake parem The Falli viimast.

Sa ei saa inimestele rääkida, mida nad tegema peavad!

Tõsi.

See LCD Soundsystem šokeeris mind, ausalt öeldes. Ma olin ühes Manchesteri plaadipoes ja ma mõtlesin, et see leti taga olev noor kutt norib, sest muusika mängis vaikselt ja ma mõtlesin, et see ON The Fall!

Kujutad sa pilti!

Just!

See LCD on tohutult populaar­ne!

No-jah, ma ei tea. Aga oled sa kohtunud temaga?

Ei, kas sina oled?

Jah.

Nii et on tore mees?

Ei! Ha-ha-ha-haa... Ei, ok-ok – tore poiss on tegelikult, aga ma ei tahaks tema olla, ha-ha-haa...

Sa oled tohutu lugemusega mees, ma tean.

Mhmh.

Loed endiselt palju?

Üht-teist ikka jah, kui vaba aega on.

Ja sulle meeldib vene kirjandus?

Ja-jah, ma olen Gogoli fänn.

Leonid Andrejevit tead?

Ei.

Zoštšenkot?

Jah.

Neid on palju muidugi.

Muidugi-muidugi, alati on olnud.

Kõik bändid armastavad oma fänne, aga sina mitte – miks?

Ha-ha-haa, see on tõsi! Nad muutuvad väga ruttu familiaarseks. Iga paari-kolme aasta tagant tuleb plats puhtaks teha, ha-ha-haa...

Sul on muidugi väga hardcore fännid, kui Falli kodulehe foorumit lugeda.

Oh-jah, väga tõsised ja valivad tüübid on. Ma ise ei loe seda foorumit, aga teised grupi liikmed loevad ja kannavad mulle ette, mis toimub.

Kas sa uut muusikat kuulad?

Kui ma töötan uue albumi kallal, siis ei kuula tavaliselt kunagi midagi muud. See segab. Kui, siis ainult naerumaterjali. Eile näidati televiisorist The Killersit ja selline süsteem on, et laulusõnad jooksevad subtiitritena. Neid on alati lõbus jälgida, parandab enesetunnet. Aga on head uut muusikat ka ja just Manchesterist tuleb huvitavaid asju praegu. Esinevad ainult klubides, plaate neil pole, ise on valged, aga laulavad nagu jamaikalased, ja taustaks on kiire reggae.

Dubstep?

Tantsuvärk jah.

Meil toimub siin punklaulupidu homme, koorid laulavad pungiklassikat.

Kummaline on see, et mulle saadeti just eile sellise artisti nagu Globo plaat, kus nad on teinud oma versiooni The Falli “This Nations Saving Grace’ist”. Päris kõhe tegelikult. Nad laulavad nagu tiibeti mungad ja kohati on jälle nagu lastelaulud. Selline asi on nüüd vist moes, ha-ha-haa... Aga teil seal Venemaal on ju koorilaul veres.

Oot-oot, Mark, sa tuled Eestisse ja...

Hahahahahaa!!

...Ja siin võetakse sellist asja tohutu solvanguna, kui eestlasele venelane öe....

Ha-ha-ha-ha-haa... Ma tean küll. Sa pead mind idioodiks või? (Naerab pikalt) Kuule, ma olen ajalooga väga hästi kursis. Ma ju norin. Ma mõtlesin Punaarmee koori peale, hah-hah-haa...

Aga kui meie punklaulupeol oleks tahetud mõnd The Falli lugu teha, mis lugu see olla võiks?

Ma ei tea. Ma arvan, et ma ei lubaks sellist asja. Mis sa arvad?

Nõus sinuga.

Jah, tehku mõnd instrumentaali, ha-haa...

Sa oled mõned näitlejarollid teinud jälle. Viimati pisiroll BBC 3 sarjas “Ideal” narkodiiler Jeesuse rollis. Me küll ei näe eriti Inglise kanaleid siin...

Teie õnn! Inglise televisioon on rämps.

Aga sulle meeldib näidelda?

Ausalt öelda, mind see eriti ei huvita. Ma ei suudaks seda pidevalt teha. Mulle ei meeldi see maailm ja mulle ei meeldi eriti näitlejad ka. Häid näitlejaid on üldse väga vähe. Ma arvan, et tänapäeval hea näitleja kaugele ei jõua. Ütle mulle, Raul, suudad sa eristada neid Ameerika meesnäitlejaid? Mina küll mitte. Või siis naisnäitlejaid? Asi pole selles, et ma olen vana. Kogu see nähtus on hierarhiliselt üles ehitatud, mis on võõrastav. Pilt, mis avaneb BBCd seestpoolt vaadates, on kole. Mulle piisas kahest päevast. Tegin oma osa ära ja aitab. Hiljem küsiti, kas olen veel nõus mõnes kaasa tegema – ei, aitäh!

Lõpetuseks – sinust on tohutult lõbusaid kuulujutte.

Mis jutte?

Nagu see, kui Badly Drawn Boy sulle küüti pakkus ja sa mõtlesid, et ta on taksojuht ning talle oma pintsakut tasuks pakkusid.

Aa jaa-jaa. See on tõsilugu jah, ha-ha-haa!

Milline on sinu lemmik neist, mis pole tõsi?

No see oravalugu kindlasti (Smith tegi ajakirjale Uncut antud intervjuus nalja, et tappis hekikääridega kaks Inglismaal looduskaitse all olevat punast oravat. Loomakaitsjate organisatsioonid võtsid asja väga tõsiselt – Aut.). See on uskumatu, kui suureks see asi puhuti. Isegi Rootsi lehed kirjutasid. Mu naine oli tõesti mures – mees on tagaotsitav! Mulle tegi nalja see, et Manchesteri lehtedes olin mina – kahe orava tapja – kolmandal leheküljel, Iraagis surma saanud kümme Briti sõdurit aga lehel kaksteist, ha-ha-haa... Praegu on nii, et kui sulle koer kõrri kargab ja sa virutad värdjale, siis pannakse sind kolmeks kuuks vangi!

Mark, see tähendab seda, et praegusel huumorivaesel ajal pead sa oma sõnu valima!

Nii on.

Kohutav!

Kohutav.

* The Fall esineb Rabarockil laupäeval 14. juunil.

Tõnu Pedaru presenteerib: Raul Saaremets’ah the Best of the ‘80s The Fall

 “Grotesque” 1980
Esimene korralik The Falli kauamängiv. Mark E. Smith (MES) särab, jutustades psychobilly saatel lugusid valgetest rastadest, surnud naabritest, lootusetutest narkosõltlastest, Põhja-Inglismaa nooblist töölisklassist jne.
 
“Hex Enduction Hour” 1982
Fännid ja kriitikud peavad üheks parimaks The Falli albumiks. Ka MESi enda lemmik. Sisaldab filmis “Voonakeste vaikimine” kõlanud klassikalist “Hip Priesti”. Lavastaja Jonathan Demme on suur The Falli fänn.
 
“The Wonderful And Frightening World Of...” 1984
Sisaldab muuhulgas geniaalset “Craignessi”, klassikaline kahe trummariga koosseis. Külalisena teeb kaasa Gavin Friday.
 
“This Nation’s Saving Grace” 1985
Järjekordne 80ndate tippteos. Sisaldab miilikivi “Paintwork”, millel oivaline produktsioon.
 
“The Frenz Experiment” 1988
The Falli üks edukamaid plaate, sisaldab edetabelitesse jõudnud singlit “Victoria”.