See magus sõna “vabadus” pääseb 21. sajandil aina harvemini üle meie huulte. Igapäevase reaalsuse rutiinis on nüüd vaja tema tulist ratsut ainult ohjeldada, toime tulla vaba elu, vaba mõtlemise ja loomingu tulemustega.

Kunsti vabanemine kitsastest žanri- jt piiridest on juba tajutav igas tema harus; võrdleksin seda 1930. aastatega, kui räägiti “pideva spektri kunstist”, mille all mõeldi traditsiooniliste ja modernistlike kunstivõtete üksteisele lähenemist ja lõpuks täielikku segunemist. Ka nüüd on kunst kui terviklik nähtus kasvanud ja selle eri liigid üksteisest läbi põimunud: näiteks fotot kasutatakse maalikunstis, graafikas ja kogu tarbekunstis; ekraan ja kompuutriekraanilt mahaastunud kujund terendavad kõikjal. Käsitöö põimub kõrgtehnoloogialt laenatud võtetega kõige ootamatumais vormides. Vaimsete ja materiaalsete võimaluste arsenal näib olevat lõputu ning igaüks teeb kunsti just sellest, mis talle kõige rohkem meeldib. Kogu maailm on muutunud kunstniku mängumaaks.

Galeriis KUNST & DISAIN kangastuvad praegu tekstiilikunstnike küpsed meeleolud nii sisus kui aines. Faktuur on sobivaim lähtekunst tekstiilikunstniku hingeelu mõistmiseks. See on juba olemuselt nii meeleline kunstiliik, et isegi matile ja väliselt tundetule, siledale puuvillale trükitud fotoreportaaž omandab nostalgilise ilme. Mulle tuli tol näitusel kogemata meelde “Kolme põrsakese” muinasjutt: Nihv-Nihv ehitas omale heintest maja…

Tekstiilikunstnik ehitab kogu aeg tekstiilist maja; püüab luua leebet ja hingele vastuvõetavat vooderdatud miljööd. Eks ole tekstiilikunstnikud loonud piisavalt kontseptuaalseid töid, mille autoreina reetnud oma janu inimliku soojuse ja läheduse järele. Esimese hetkega tulevad meelde Miranda Housdeni terveid tube täitvad kapronsukkadest installatsioonid – peaaegu väljakannatamatult intiimsed –, mida nägin aastaid tagasi Prahas. See intiimsus iseloomustab mu meelest peaaegu et tekstiilikunsti tervikuna; dekoratiivsus ja sobivus interjöörikujunduseks tundub mõnikord vaid ettekäändena. Ja selle veidi piinlikuna tunduva soojusevajaduse varjamiseks kulutavad kunstnikud aastaid, omandades keerulisi ja vaevanõudvaid tehnikaid.

Näitus “KANGASTUSED” on suur ruum täis laest allarippuvaid, seekord peamiselt maalitud kangaid, mille keskel jalutades tekib illusioon maastikust või Louis XVI stiilis sisustatud toast, kus kõike on palju, isegi väga palju, ja seejuures ikka peent ning ilusat. Kõigepealt näitus näituses: Irina Baleva figuuriga täiendatud loodusmotiivid, millest igaüks on pigem omaette pilt kui dekoratiivne kangamaal. Ülejäänud eesti tekstiilikunstnike kangastes on nii värvist (Ülle Raadik) kui joonest sündinud fantaasiaid (Ilme Rätsep); op-kunsti (Kadri Klampe) kui lihtsalt lillelist (Aune Taamal, Liisa Kullam). On kerge tantsusamm kollasel sametil (Irina Vassiljeva) ja juba mainitud foto (Hanna Tiidus, Aili Aamisepp). Mari Haavel jätkab juba gobeläänis alustatud teemat: pilku. Merike Roodla, Sigrid Huigi ja Siiri Tamsalu maalitud kujundid, mis võimaluse korral annaksid ruumile just selle õige aktsendi. Milvi Thalheimi raske luksuslik siid, mis lõimelõngade hõrendamisega kohati läbipaistvaks on muudetud.

Lühidalt – tuhat ja üks võimalust – mis on ühtlasi ettekäändeks tegelda millegi pehme ja hubasega; olla kasulik ja samas sellest olemisest ise taktiilselt rõõmu tunda.

Oma südames mõistame me ju väga hästi Nihv-Nihvi, kes eelistas nautida suvist briisi ning pehmest materjalist tuba mõtetele külmast tuulest. Enamik meist võtaks hea meelega ka talve külmade, kuigi kindlate seinte vahele kaasa siidist eesriide, millele on maalitud suur kollane päike.

Eesti tekstiilikunstnike näitus “Kangastused” on galeriis KUNST & DISAIN avatud 28. augustini.