Fassadism tähendab lammutatava hoone fassaadide osalist või täielikku säilitamist, samal ajal kui lammutatud hoone asemele püstitatakse uus ja enamasti tunduvalt suurem uusehitis.

Fassadismi tekkimise loogika kohta on tabavalt öelnud Washingtonis restaureerimise ökonoomikaga tegelev Donovan Rypkema: "Esiteks peab kinnisvaraturg olema piisavalt tugev, sest fassadism on naeruväärselt kallis; teiseks, muinsuskaitsega tegelevad institutsioonid peavad olema piisavalt mõjukad, et sellise lahenduse pakkumine kerkiks üldse päevakorda, ja kolmandaks, avalikkuse eetiline tase pärandi säilimise osas ei ole veel niivõrd arenenud, et nõuda kultuuripärandi säilitamist."

Reeglina saab protsess alguse omanikust või arendajast, kes on huvitatud olemasoleva hoone lammutamisest ja soovib püstitada tõenäoliselt suuremat uusehitist. Kui ehitisel lasuvad mingisugused muinsuskaitselised piirangud, on vaja saavutada muinsuskaitse nõusolek.

Muinsuskaitse poole ei pöörduta väga väärtuslike hoonete lammutamiseks, sest kinnisvaraturul maksab unikaalsus ja vana. Omaniku soovide täitumine ning edasised sündmused sõltuvad paljuski muinsuskaitsjate hoiakutest ning omaniku veenmisoskusest ja valmidusest tõestada, et tema omand on ebarahuldavas või suisa avariiohtlikus olukorras.

Tavaliselt püütakse seda kinnitada tehniliste ekspertiisidega, mis annavad sageli soovitud tulemuse.

Omanik on sellega juba ühe võidu saavutanud, sest algavad läbirääkimised. Hakatakse otsima lahendusi ja kompromisse. Üheks selliseks võib olla fassadism. Kui muinsuskaitsjate leer on fassadismi küsimuses sisuliselt lõhenenud, siis arhitektide hulgas on vähe neid, kes seda praktikas heaks kiidavad. Pealegi on fassadism arhitektuurse võttena soovimatu ja ülekäte läinud lapsukene, kelle olemasolu rafineeritud arhitektuuriajakirjad heameelega ei tunnusta.

Kas muinsuskaitsel tasub lammutamisele kuulunud hoone fassaadide säilitamise üle rõõmustada? Ühelt poolt kindlasti, sest "parem varblane peos kui ...", aga teiselt poolt ei ole fassadismi kujul tegemist vana hoone autentsusega ning kas saavutatud kompromiss väärib alati küünlaid?

Fassadismi levik üle maailma on olnud sporaadiline, kusjuures selle suuremad "haiguskolded" on reeglina linnades, mis põevad kinnisvara-ja ehitusbuumi. Nii kerkis fassadismi probleem esile 1980. aastatel osas USA ja Kanada linnades, nagu näiteks Toronto ja San Francisco, 1990. aastatel Austraalias. Fassadismiga on seisnud vastamisi mitmed Euroopa linnad eesotsas Brüsseliga, viimasel kümnendil ka kapitalismi lastehaigusi põdevad Ida-Euroopa pealinnad, meile kõige lähematest näidetest Riia.

Fassadismi kui tänapäeva arhitektuurilist probleemi on märgatud laiemalt. Rahvusvahelisel tasemel arutati sellega seonduvaid küsimusi esimest korda tõsisemalt siiski alles 1999. aaastal Pariisis toimunud rahvusvahelise monumentide ja muinsusväärtuste nõukogu sümpoosiumil, kus leiti, et fassadism on oma olemuselt kultuuripärandit hävitav ja moonutav tegevus ning et seda saab aktsepteerida ainult viimases hädas.

Tallinnas on saanud fassadism hoo sisse viimastel aastatel . Nagu mujalgi maailmas on eriti ohustatud mahajäetud ja lagunevad hooned, kuid samuti linnaehituslikult "vales" kohas asuvad ning ühe- või kahekorruselised ehitised. Võitlustandril seisavad samuti omavahel vastamisi arendajad ja muinsuskaitsjad, kuna linnaplaneerijad toetavad kord üht ja kord teist poolt.

 PÄRMINA PAISUV PANK. Sakala 6 hoone asub nn Eesti Panga kvartalis, praeguse NO teatri vastas. Kvartal on tähelepanuväärne sellepoolest, et see on justkui minimudel eesti 20. sajandi arhitektuuriajaloost. Kvartali nurgal asub Riia arhitekti August Reinbergi kavandatud neogooti Saksa Pangahoone, edasi Peterburi inseneri Alexander Jaroni neorenessansi stiilis vahehoone Estonia puiestee ääres ja lõpuks 1930. aastatel rajatud funktsionalistlik kolmekorruseline maja Kentmanni nurgal. Nende vahel asub veel Toomas Reinu kavandatud ja 20. sajandi lõpus valminud väike jupp. Veel kümme aastat tagasi liitusid selle kvartaliga historitsistlikud ühe- ja kahekorruselised hooned Sakala tänava ääres. Nende hulgas oli 1906. aastal valminud Sakala 6, mis oli välisilmelt lihtne tellishoone. Kuigi esialgu elamuks ehitatud, tunti teda peamiselt haigla ja ­sünnitusmajana. Eesti Panga käsutusesse läks Sakala 6 alles 1992. aastal. Mõni aasta tagasi otsustati hoone peaaegu täielikult lammutada. Vanast hoonest säilitati fassaadid, kusjuures uus ehitusmaht sai paari korruse võrra kõrgem varase­mast, millega järgiti tüüpilist fassadismi, mis tähendab olemasoleva ­mahu asemele veidi kõrgema ehitise püstitamist. Vaadates seda pidevat laienemist, tekib kõrvaltvaatajal paratamatult küsimus: kui suur peab olema ühe väikese riigi pank?

 WW-PASSAAŽ AIA TÄNAVAL. Kinnistu asub magusaimas vanalinna piirkonnas. 1990. aastate keskpaigani seisis sel kohal ühekorruseline ujula, millele oli olemasolevates mahtudes raske leida funktsiooni. Ujula lammutamist 1990. aastate keskel muinsuskaitse ringkondades laiemalt ei arutatud, kuigi oma asukoha tõttu Tallinna vanalinnas pidanuks seda tingimata tegema.

Arendajat julgustasid kahtlemata muinsuskaitse äärmiselt ebaküps ja madal hinnang 1911. aastal kaubamajaks püstitatud hoonele. Seda peeti Aia tänava frondis (see oli juugendstiili mõjutustega siiani osaliselt säilinud faassaad) "harjumuspäraseks", kuid "linnaehituslikuks reliktiks".
Hinnangus toetuti peamiselt 1930. aastate linnaehituslikule arengule, mille tulemusel olid lähedusse kerkinud juba kaks kuuekorruselist elumaja. 1990. aastate Eesti ühiskonnas ning ka muinsuskaitses valitses Eesti-aegse restitutsiooni ihalus. Linnaehituslikult mahakantud hoone puhul peeti säilitamisväärseks ainult juugendlikku fassaadi. Lõpuks säilitati Aia tänava fassaadid osaliselt, sest ruumi oli vaja ka Raivo Puusepa projekteeritud liigendamata musta tahuka peasissepääsule.

 "DEKONSTRUKTIVISM". Ainult mõnikümmend meetrit WW-Passaažist eemal diagonaalis üle tee otse Tallinna volikogu maja vastas laiub ehitustander, kuhu on asutud püstitama äri- ja eluhoonet. Endisest hoonestusest on säilitatud ainult fassaad Aia tänava frondis.

Uusehitusega muutub tundmatuseni omanäolise kvartali miljöö, mis pärineb 19. sajandil lõpust ja 20. sajandi algusest. See kvartal ei kuuluks nagu väärikasse vanalinna, meenutades rohkem agulit. Ometi on see peamiselt puitarhitektuuriga kvartal veetlev ja omanäoline. Kvartali dominandiks on 20. sajandi alguses püstitatud adventistide kirik.

Ehitustandriks muudetud kinnistul Vana-Viru 13 asusid varem 20. sajandi alguses ehitatud kahekorruseline puit­elamu ning mit med paekivist ja tellisest hooned, kus paiknesid vanasti töökojad ja ärid. Ükski maja sellel kinnistul ei olnud mälestis ning seetõttu ei saanud omanikult nõuda selle säilitamist, pealegi veel olukorras, kus enamik maju olid avariiohtlikud või halvas tehnilises seisundis. Hävingut võimendas 2006. aastal kinnistul toimunud tulekahju, mille tõttu tuli algul säilitamisele kuulunud puitmaja lammutada. Õnneks taastatakse see endisel kujul.

Kvartali tulevast väljanägemist kujundab siiski selgesti vanale vastanduv arhitektuuribüroo Kosmos kavandatud siksakiline aatriumiga uusehitis. Hoone tuleb kõrgem kui kinnistu varasem hoonestus. Kardetavasti ei hakka praegu püsti hoitav endiste vürtspoodide välissein kaunistama uut maja, ning samuti on kaheldav, kas ühe seina säilitamine annab midagi juurde Tallinna vanalinnale.

 LASTEMAAILMA NAABER: Pärnu maan­tee alguse ilme muutus 1930. aastatel tundmatuseni.

Viru tänavast kuni Hariduse tänavani Tõnismäel kuulus Pärnu maantee vana hoonestus lammutamisele. Asemele kerkisid väärikad korruselamud, mis olid arenevale linnale visiitkaardiks. Ent päris Pärnu maantee alguses Musumäe taga jäid imekombel püsti kaks kahekorruselist maja, mida alanud II maailmasõda ega uus riigikord ei puutunud. Kuid linnaehituslik "loogika" ja areng ei tõotanud neile eluõigust ja taasiseseisvunud Eestis kerkis küsimus uuesti üles ja seda juba "järjepidevuse" vaimus. Täpsemalt öeldes sattus rünnaku alla Lastemaailma kõrval Pärnu maantee 4 aadressil asuv maja. Naabermaja Pärnu maantee 2 lammutamine langes päevakorrast ära, sest sellel krundil asub osaliselt säilinud Hinke torn, mida tänaste muinsuskaitse põhimõtete järgi ei tohiks kõrgemate hoonetega varjata.

Praegune Pärnu maantee 4 hoone on püstitatud 1880. aastatel, kuid korduvalt ümber ehitatud. Ta ei ole kuigi silmapaistva arhitektuuriga, kuid oma ajastu näitena moodustab ta naabermajaga 20. sajandi alguse miljöö. Tähelepanu tasub pöörata ka vaadetele, mis avanevad Pärnu maantee 2 ja 4 majade kohal Müürivahe tänavale. Pärnu maantee 4 hoone suurimaks probleemiks on peremehetunde puudumine, mille tõttu on lastud tal laguneda ja muutuda avariiohtlikuks.

Ent kelle õnneks ning kelle õnnetuseks on selle maja saatus otsustatud juba 2006. aastal vastu võetud detailplaneeringuga, millega tema asemele on planeeritud kuni 24 meetri kõrgune hotell. Kusjuures "fassadismi" eestvõitlejate rõõmuks peab säilima olemasoleva hoone korduvalt ümberehitatud Pärnu maan­tee poolne fassaad.

Kuna Pärnu maantee 4 maja saatus on juba otsustatud, siis ei tohiks kellelegi kahju teha selle otsuse sündimise käik. Pealegi on üks artikli autoritest püüdnud korduvalt maja säilimise eest seista. Ent selle maja lammutamise otsus sündis muinsuskaitse ringkondades kollegiaalselt ega ole paari ametniku suva. Nimelt abistavad muinsuskaitse ametnikke keerulisemate otsuste vastuvõtmisel eksperdid, kellest on moodustatud ekspertnõukogu. Pärnu maantee 4 "case" oli kahtlemata raskemate killast, selles küsimuses oli ekspertidel omavahel ja muinsuskaitsjatel raske konsensusele jõuda. Arut­elud kestsid üle kümne aasta, kuni jõuti detailplaneeringu kehtestamiseni. Põhimõtteliselt kiitsid muinsuskaitse eksperdid juba 1995. aastal uue hoone püstitamise heaks, kuid detailplaneeringu algatamist takistas asjaolu, et tollase korra järgi oli uushoonete püstitamine vanalinnas lubatud ainult II maailmasõ jas hävinud hoonete asemel.

Suuremate vaidluste tulemusel ja "kompromissi" hinnaga säilitada hoone esifassaad andsid eksperdid 2001. aastal ehitusele rohelise tule. Põhjenduseks toodi hoone väärtusetust, linnaehituslikku situatsiooni ja varasemaid otsuseid jne. Lugupeetud eksperdid ei vaevunud vaagima seda, kas on põhjust säilitada väärtusetul hoonel fassaad, mis tõenäoliselt istub uuele hoonele nagu sadul sea selga.

 KENOTAAF JAANI SEEGILE. Laiem avalikkus teab seda kanti rohkem kui kohta, kust Tartu maantee läbi murdis. Paljud siiski mäletavad veel, millest ta läbi murdis - nimelt kunagisest Jaani seegi hoonete kompleksist koos kalmistuga. Ajalooline Jaani seek, mis tegutses hiljemalt juba 1237. aastal, muutus pärast hävitavat Liivi sõda linna ülalpeetavaks, ka hooned ehitati uuesti üles ja võeti tavalise haigla ja vaestemajana kasutusele. 1901. aastal valmis praegusel Tartu maantee 16 aadressil uus kahekorruseline paekivist vaesteambulatooriumi hoone (koosnes täpsemalt öeldes kahest kokkuehitatud hoonest), mis kahe sõja vahel muudeti vanadekoduks ning kuulus alates 1960. aastate lõpust EKE Projektile, mis kavandas ka kiriku ja kõnealuse hoone vahel asunud modernistliku "ajutise, eksperimentaalse katusega" veidra ühekorruselise hoone. Kui jätta kõrvale Toomkirik, oli Jaani seek kõige pikema traditsiooniga ühel ja samal kohal tegutsenud asutus.

1994. aastal kehtestatud detailplaneeringu järgi valmis 1999 Stockmanni kaubamaja endise paberivabriku asemele (millest on tänaseni säilinud ainult korsten), 1997 vastu võetud detailplaneeringu "korrektuur" võimaldas rajada Tartu maantee läbimurde ja Ühispanga torni.

Mainitud "korrektuuri" vaidlustasid nii Harju maavalitsus kui tollane Muinsuskaitseinspektsioon, kuid hoolimata vastuväidetest liikus karavan peatumatult edasi. Viimase tõkkena progressi teelt langes Muinsuskaitse Nõukogu vastuseis, ning 2000. aastal lubati lammutada nii ajalooline saunahoone kui Tartu maantee äärne hospidalihoone, kuigi viimane oli heas tehnilises seisukorras, sajandivahetuse historitsistlikus stiilis ning tema interjööris oli säilinud mitmeid ehitusaegseid detaile. Justkui präänikuks hea töö eest lubati muinsuskaitsjatele säilitada hospidalihoone Tartu maantee poolne fassaad. Vahukooreks maasika peal on 2001. aastal R-Konsulti koostatud arhitektuuriajaloolised eritingimused: "kuna fassaad omab eelkõige kultuuriajaloolist, mitte niivõrd arhitektuuriajaloolist väärtust, siis on ajaloolise fassaadi paremaks sidumiseks uue arhitektuuriga lubatud muuta mõningaid detaile: suurendada sissepääsu osa hoonesse I korrusel ning tuua klaaspinda olemasoleva fassaadi ette II korruse tasapinnas". Kui trumm on läinud...?

Nii meenutabki Tartu maantee 16 köndistatud fassaad omal iroonilisel moel neid parandamatuid haigeid, keda Jaani seek sajandeid ravis.

 NÖÖBI KÜLGE PINTSAK? 1850. aastal ehitas legendaarne ärimees Christian Aabra­ham Rotermann praeguse Mere puiestee ja Narva maantee nurgale, ühte tolleaegse Tallinna kõige magusamasse kohta arhitekt Jefimovi projekti järgi kaubamaja. Alates 1871. aastast hakkas endises kaubamajas tegutsema Aleksandri Gümnaasium; eri koolid tegutsesid selles kahekorruselises lamedas kroonuklassitsismi vaimus rajatud hoones kuni 2003. aastani, mil toonane Pedagoogikaülikool Viru väljak 2 maja rahahädas maha müüs.

Arendaja järgmine samm oli etteaimatav: hoone lammutada ning ehitada selle asemele uus ja suurem. Küsimust arutanud Muinsuskaitse nõukogu sisuliselt nõustus nende vä idetega, nõudes ainult kahe esifassaadi säilitamist ja lubades selle taha seitsmekorruselise mahu ehitamise.

Uue mahu ja ajaloolise "naha" omavahel sidumise tänamatu ja vastutusrikka töö võttis enda peale KOKO arhitektuuribüroo, püüdes teha halva mängu juures võimalikult head nägu uuele hoonele, mis tänu oma asukohale Viru väljaku, vanalinna ja Rotermanni kvartali kokkupuutepunktis mängib linnaehituslikult väga tähtsat rolli.

Samasuguseid näiteid võib tuua ka teistest Eesti suurematest linnadest. Kuid Tallinnas õilmitseva kinnisvaraturu ja muinsuskaitsjate surnult sündinud kompromissidel on olnud kõige ilmekamad tagajärjed.