21.03.2008, 00:00
Fassadism
Meie aja mädamuna-arhitektuuri vaatlevad ajaloolased Henry Kuningas ja Olev Liivik.
Arhitektuurilisest ja muinsuskaitselisest aspektist vaadates sensitiivsest ning
vastuolulisest “fassadismist” on tänapäeva Eestis
vähe räägitud. Küllap ei ole selleks olnud seni vajadust.
Ent peagi võib Tallinna linnapildis fassadismi näha oma ehedaimal
kujul, ning seda mitte nurgatagustes, vaid linna tuiksoontes, mistõttu
oleks aeg teemat lähemalt käsitleda.
Fassadism
tähendab lammutatava hoone fassaadide osalist või täielikku
säilitamist, samal ajal kui lammutatud hoone asemele püstitatakse uus
ja enamasti tunduvalt suurem uusehitis.
Fassadismi tekkimise
loogika kohta on tabavalt öelnud Washingtonis restaureerimise
ökonoomikaga tegelev Donovan Rypkema: “Esiteks peab kinnisvaraturg
olema piisavalt tugev, sest fassadism on naeruväärselt kallis;
teiseks, muinsuskaitsega tegelevad institutsioonid peavad olema piisavalt
mõjukad, et sellise lahenduse pakkumine kerkiks üldse
päevakorda, ja kolmandaks, avalikkuse eetiline tase pärandi
säilimise osas ei ole veel niivõrd arenenud, et nõuda
kultuuripärandi säilitamist.”
Reeglina saab
protsess alguse omanikust või arendajast, kes on huvitatud olemasoleva
hoone lammutamisest ja soovib püstitada tõenäoliselt suuremat
uusehitist. Kui ehitisel lasuvad mingisugused muinsuskaitselised piirangud, on
vaja saavutada muinsuskaitse nõusolek.
Muinsuskaitse poole
ei pöörduta väga väärtuslike hoonete lammutamiseks,
sest kinnisvaraturul maksab unikaalsus ja vana. Omaniku soovide täitumine
ning edasised sündmused sõltuvad paljuski muinsuskaitsjate
hoiakutest ning omaniku veenmisoskusest ja valmidusest tõestada, et tema
omand on ebarahuldavas või suisa avariiohtlikus olukorras.
Tavaliselt püütakse seda kinnitada tehniliste ekspertiisidega, mis
annavad sageli soovitud tulemuse.
Omanik on sellega juba ühe
võidu saavutanud, sest algavad läbirääkimised. Hakatakse
otsima lahendusi ja kompromisse. Üheks selliseks võib olla
fassadism. Kui muinsuskaitsjate leer on fassadismi küsimuses sisuliselt
lõhenenud, siis arhitektide hulgas on vähe neid, kes seda praktikas
heaks kiidavad. Pealegi on fassadism arhitektuurse võttena soovimatu ja
ülekäte läinud lapsukene, kelle olemasolu rafineeritud
arhitektuuriajakirjad heameelega ei tunnusta.
Kas muinsuskaitsel
tasub lammutamisele kuulunud hoone fassaadide säilitamise üle
rõõmustada? Ühelt poolt kindlasti, sest “parem
varblane peos kui ...”, aga teiselt poolt ei ole fassadismi kujul
tegemist vana hoone autentsusega ning kas saavutatud kompromiss
väärib alati küünlaid?
Fassadismi levik
üle maailma on olnud sporaadiline, kusjuures selle suuremad
“haiguskolded” on reeglina linnades, mis põevad
kinnisvara-ja ehitusbuumi. Nii kerkis fassadismi probleem esile 1980. aastatel
osas USA ja Kanada linnades, nagu näiteks Toronto ja San Francisco, 1990.
aastatel Austraalias. Fassadismiga on seisnud vastamisi mitmed Euroopa linnad
eesotsas Brüsseliga, viimasel kümnendil ka kapitalismi lastehaigusi
põdevad Ida-Euroopa pealinnad, meile kõige lähematest
näidetest Riia.
Fassadismi kui tänapäeva
arhitektuurilist probleemi on märgatud laiemalt. Rahvusvahelisel tasemel
arutati sellega seonduvaid küsimusi esimest korda tõsisemalt siiski
alles 1999. aaastal Pariisis toimunud rahvusvahelise monumentide ja
muinsusväärtuste nõukogu sümpoosiumil, kus leiti, et
fassadism on oma olemuselt kultuuripärandit hävitav ja moonutav
tegevus ning et seda saab aktsepteerida ainult viimases hädas.
Tallinnas on saanud fassadism hoo sisse viimastel aastatel
. Nagu mujalgi maailmas on eriti ohustatud mahajäetud ja lagunevad hooned,
kuid samuti linnaehituslikult “vales” kohas asuvad ning ühe-
või kahekorruselised ehitised. Võitlustandril seisavad samuti
omavahel vastamisi arendajad ja muinsuskaitsjad, kuna linnaplaneerijad toetavad
kord üht ja kord teist poolt.
PÄRMINA PAISUV
PANK.
Sakala 6 hoone asub nn Eesti Panga kvartalis, praeguse NO teatri
vastas. Kvartal on tähelepanuväärne sellepoolest, et see on
justkui minimudel eesti 20. sajandi arhitektuuriajaloost. Kvartali nurgal asub
Riia arhitekti August Reinbergi kavandatud neogooti Saksa Pangahoone, edasi
Peterburi inseneri Alexander Jaroni neorenessansi stiilis vahehoone Estonia
puiestee ääres ja lõpuks 1930. aastatel rajatud
funktsionalistlik kolmekorruseline maja Kentmanni nurgal. Nende vahel asub veel
Toomas Reinu kavandatud ja 20. sajandi lõpus valminud väike jupp.
Veel kümme aastat tagasi liitusid selle kvartaliga historitsistlikud
ühe- ja kahekorruselised hooned Sakala tänava ääres. Nende
hulgas oli 1906. aastal valminud Sakala 6, mis oli välisilmelt lihtne
tellishoone. Kuigi esialgu elamuks ehitatud, tunti teda peamiselt haigla ja
sünnitusmajana. Eesti Panga käsutusesse läks Sakala 6 alles
1992. aastal. Mõni aasta tagasi otsustati hoone peaaegu täielikult
lammutada. Vanast hoonest säilitati fassaadid, kusjuures uus ehitusmaht
sai paari korruse võrra kõrgem varasemast, millega
järgiti tüüpilist fassadismi, mis tähendab olemasoleva
mahu asemele veidi kõrgema ehitise püstitamist. Vaadates seda
pidevat laienemist, tekib kõrvaltvaatajal paratamatult küsimus: kui
suur peab olema ühe väikese riigi pank?
WW-PASSAAŽ AIA TÄNAVAL.
Kinnistu asub magusaimas vanalinna
piirkonnas. 1990. aastate keskpaigani seisis sel kohal ühekorruseline
ujula, millele oli olemasolevates mahtudes raske leida funktsiooni. Ujula
lammutamist 1990. aastate keskel muinsuskaitse ringkondades laiemalt ei
arutatud, kuigi oma asukoha tõttu Tallinna vanalinnas pidanuks seda
tingimata tegema.
Arendajat julgustasid kahtlemata muinsuskaitse
äärmiselt ebaküps ja madal hinnang 1911. aastal kaubamajaks
püstitatud hoonele. Seda peeti Aia tänava frondis (see oli
juugendstiili mõjutustega siiani osaliselt säilinud faassaad)
“harjumuspäraseks”, kuid “linnaehituslikuks
reliktiks”.
Hinnangus toetuti peamiselt 1930. aastate
linnaehituslikule arengule, mille tulemusel olid lähedusse kerkinud juba
kaks kuuekorruselist elumaja. 1990. aastate Eesti ühiskonnas ning ka
muinsuskaitses valitses Eesti-aegse restitutsiooni ihalus. Linnaehituslikult
mahakantud hoone puhul peeti säilitamisväärseks ainult
juugendlikku fassaadi. Lõpuks säilitati Aia tänava fassaadid
osaliselt, sest ruumi oli vaja ka Raivo Puusepa projekteeritud liigendamata
musta tahuka peasissepääsule.
“DEKONSTRUKTIVISM”.
Ainult mõnikümmend
meetrit WW-Passaažist eemal diagonaalis üle tee otse Tallinna volikogu
maja vastas laiub ehitustander, kuhu on asutud püstitama äri- ja
eluhoonet. Endisest hoonestusest on säilitatud ainult fassaad Aia
tänava frondis.
Uusehitusega muutub tundmatuseni
omanäolise kvartali miljöö, mis pärineb 19. sajandil
lõpust ja 20. sajandi algusest. See kvartal ei kuuluks nagu
väärikasse vanalinna, meenutades rohkem agulit. Ometi on see
peamiselt puitarhitektuuriga kvartal veetlev ja omanäoline. Kvartali
dominandiks on 20. sajandi alguses püstitatud adventistide kirik.
Ehitustandriks muudetud kinnistul Vana-Viru 13 asusid varem 20. sajandi
alguses ehitatud kahekorruseline puitelamu ning mit
med paekivist ja tellisest hooned, kus paiknesid vanasti töökojad ja
ärid. Ükski maja sellel kinnistul ei olnud mälestis ning
seetõttu ei saanud omanikult nõuda selle säilitamist,
pealegi veel olukorras, kus enamik maju olid avariiohtlikud või halvas
tehnilises seisundis. Hävingut võimendas 2006. aastal kinnistul
toimunud tulekahju, mille tõttu tuli algul säilitamisele kuulunud
puitmaja lammutada. Õnneks taastatakse see endisel kujul.
Kvartali tulevast väljanägemist kujundab siiski selgesti vanale
vastanduv arhitektuuribüroo Kosmos kavandatud siksakiline aatriumiga
uusehitis. Hoone tuleb kõrgem kui kinnistu varasem hoonestus.
Kardetavasti ei hakka praegu püsti hoitav endiste vürtspoodide
välissein kaunistama uut maja, ning samuti on kaheldav, kas ühe seina
säilitamine annab midagi juurde Tallinna vanalinnale.
LASTEMAAILMA NAABER:
Pärnu maantee
alguse ilme muutus 1930. aastatel tundmatuseni.
Viru tänavast
kuni Hariduse tänavani Tõnismäel kuulus Pärnu maantee
vana hoonestus lammutamisele. Asemele kerkisid väärikad korruselamud,
mis olid arenevale linnale visiitkaardiks. Ent päris Pärnu maantee
alguses Musumäe taga jäid imekombel püsti kaks kahekorruselist
maja, mida alanud II maailmasõda ega uus riigikord ei puutunud. Kuid
linnaehituslik “loogika” ja areng ei tõotanud neile
eluõigust ja taasiseseisvunud Eestis kerkis küsimus uuesti
üles ja seda juba “järjepidevuse” vaimus. Täpsemalt
öeldes sattus rünnaku alla Lastemaailma kõrval Pärnu
maantee 4 aadressil asuv maja. Naabermaja Pärnu maantee 2 lammutamine
langes päevakorrast ära, sest sellel krundil asub osaliselt
säilinud Hinke torn, mida tänaste muinsuskaitse
põhimõtete järgi ei tohiks kõrgemate hoonetega
varjata.
Praegune Pärnu maantee 4 hoone on püstitatud
1880. aastatel, kuid korduvalt ümber ehitatud. Ta ei ole kuigi
silmapaistva arhitektuuriga, kuid oma ajastu näitena moodustab ta
naabermajaga 20. sajandi alguse miljöö. Tähelepanu tasub
pöörata ka vaadetele, mis avanevad Pärnu maantee 2 ja 4 majade
kohal Müürivahe tänavale. Pärnu maantee 4 hoone suurimaks
probleemiks on peremehetunde puudumine, mille tõttu on lastud tal
laguneda ja muutuda avariiohtlikuks.
Ent kelle õnneks ning
kelle õnnetuseks on selle maja saatus otsustatud juba 2006. aastal vastu
võetud detailplaneeringuga, millega tema asemele on planeeritud kuni 24
meetri kõrgune hotell. Kusjuures “fassadismi”
eestvõitlejate rõõmuks peab säilima olemasoleva hoone
korduvalt ümberehitatud Pärnu maantee poolne fassaad.
Kuna Pärnu maantee 4 maja saatus on juba otsustatud, siis ei tohiks
kellelegi kahju teha selle otsuse sündimise käik. Pealegi on üks
artikli autoritest püüdnud korduvalt maja säilimise eest seista.
Ent selle maja lammutamise otsus sündis muinsuskaitse ringkondades
kollegiaalselt ega ole paari ametniku suva. Nimelt abistavad muinsuskaitse
ametnikke keerulisemate otsuste vastuvõtmisel eksperdid, kellest on
moodustatud ekspertnõukogu. Pärnu maantee 4 “case” oli
kahtlemata raskemate killast, selles küsimuses oli ekspertidel omavahel ja
muinsuskaitsjatel raske konsensusele jõuda. Arutelud kestsid
üle kümne aasta, kuni jõuti detailplaneeringu kehtestamiseni.
Põhimõtteliselt kiitsid muinsuskaitse eksperdid juba 1995. aastal
uue hoone püstitamise heaks, kuid detailplaneeringu algatamist takistas
asjaolu, et tollase korra järgi oli uushoonete püstitamine vanalinnas
lubatud ainult II maailmasõ
jas hävinud hoonete asemel.
Suuremate vaidluste tulemusel ja
“kompromissi” hinnaga säilitada hoone esifassaad andsid
eksperdid 2001. aastal ehitusele rohelise tule. Põhjenduseks toodi hoone
väärtusetust, linnaehituslikku situatsiooni ja varasemaid otsuseid
jne. Lugupeetud eksperdid ei vaevunud vaagima seda, kas on põhjust
säilitada väärtusetul hoonel fassaad, mis
tõenäoliselt istub uuele hoonele nagu sadul sea selga.
KENOTAAF JAANI SEEGILE.
Laiem avalikkus teab
seda kanti rohkem kui kohta, kust Tartu maantee läbi murdis. Paljud siiski
mäletavad veel, millest ta läbi murdis – nimelt kunagisest
Jaani seegi hoonete kompleksist koos kalmistuga. Ajalooline Jaani seek, mis
tegutses hiljemalt juba 1237. aastal, muutus pärast hävitavat Liivi
sõda linna ülalpeetavaks, ka hooned ehitati uuesti üles ja
võeti tavalise haigla ja vaestemajana kasutusele. 1901. aastal valmis
praegusel Tartu maantee 16 aadressil uus kahekorruseline paekivist
vaesteambulatooriumi hoone (koosnes täpsemalt öeldes kahest
kokkuehitatud hoonest), mis kahe sõja vahel muudeti vanadekoduks ning
kuulus alates 1960. aastate lõpust EKE Projektile, mis kavandas ka
kiriku ja kõnealuse hoone vahel asunud modernistliku “ajutise,
eksperimentaalse katusega” veidra ühekorruselise hoone. Kui
jätta kõrvale Toomkirik, oli Jaani seek kõige pikema
traditsiooniga ühel ja samal kohal tegutsenud asutus.
1994.
aastal kehtestatud detailplaneeringu järgi valmis 1999 Stockmanni
kaubamaja endise paberivabriku asemele (millest on tänaseni säilinud
ainult korsten), 1997 vastu võetud detailplaneeringu
“korrektuur” võimaldas rajada Tartu maantee läbimurde
ja Ühispanga torni.
Mainitud “korrektuuri”
vaidlustasid nii Harju maavalitsus kui tollane Muinsuskaitseinspektsioon, kuid
hoolimata vastuväidetest liikus karavan peatumatult edasi. Viimase
tõkkena progressi teelt langes Muinsuskaitse Nõukogu vastuseis,
ning 2000. aastal lubati lammutada nii ajalooline saunahoone kui Tartu maantee
äärne hospidalihoone, kuigi viimane oli heas tehnilises seisukorras,
sajandivahetuse historitsistlikus stiilis ning tema interjööris oli
säilinud mitmeid ehitusaegseid detaile. Justkui präänikuks hea
töö eest lubati muinsuskaitsjatele säilitada hospidalihoone
Tartu maantee poolne fassaad. Vahukooreks maasika peal on 2001. aastal
R-Konsulti koostatud arhitektuuriajaloolised eritingimused: “kuna fassaad
omab eelkõige kultuuriajaloolist, mitte niivõrd
arhitektuuriajaloolist väärtust, siis on ajaloolise fassaadi paremaks
sidumiseks uue arhitektuuriga lubatud muuta mõningaid detaile:
suurendada sissepääsu osa hoonesse I korrusel ning tuua klaaspinda
olemasoleva fassaadi ette II korruse tasapinnas”. Kui trumm on
läinud...?
Nii meenutabki Tartu maantee 16 köndistatud
fassaad omal iroonilisel moel neid parandamatuid haigeid, keda Jaani seek
sajandeid ravis.
NÖÖBI KÜLGE
PINTSAK?
1850. aastal ehitas legendaarne ärimees Christian
Aabraham Rotermann praeguse Mere puiestee ja Narva maantee nurgale,
ühte tolleaegse Tallinna kõige magusamasse kohta arhitekt Jefimovi
projekti järgi kaubamaja. Alates 1871. aastast hakkas endises kaubamajas
tegutsema Aleksandri Gümnaasium; eri koolid tegutsesid selles
kahekorruselises lamedas kroonuklassitsismi vaimus rajatud hoones kuni 2003.
aastani, mil toonane Pedagoogikaülikool Viru väljak 2 maja
rahahädas maha müüs.
Arendaja järgmine samm oli
etteaimatav: hoone lammutada ning ehitada selle asemele uus ja suurem.
Küsimust arutanud Muinsuskaitse nõukogu sisuliselt nõustus
nende vä
idetega, nõudes ainult kahe esifassaadi säilitamist ja lubades
selle taha seitsmekorruselise mahu ehitamise.
Uue mahu ja
ajaloolise “naha” omavahel sidumise tänamatu ja vastutusrikka
töö võttis enda peale KOKO arhitektuuribüroo,
püüdes teha halva mängu juures võimalikult head nägu
uuele hoonele, mis tänu oma asukohale Viru väljaku, vanalinna ja
Rotermanni kvartali kokkupuutepunktis mängib linnaehituslikult väga
tähtsat rolli.
Samasuguseid näiteid võib
tuua ka teistest Eesti suurematest linnadest. Kuid Tallinnas õilmitseva
kinnisvaraturu ja muinsuskaitsjate surnult sündinud kompromissidel on
olnud kõige ilmekamad tagajärjed.