Favela ­metal

Soulfly konsert, Rockcafe"'s, Tallinn, 20. märts.

Eelmisel nädalal oli Eesti öises muusikataevas võimalik näha lausa kaht tähte, kelle ladina-ameerika rütmid pidanuks tuima eestlase oma leigusest lahti loksutama. Kui esimest neist, juba 70-le liginevat Cesaria Evorat pidas aga enamik külastajaid liiga uimaseks ja pealiskaudseks, suutis Brasiilia metal-kamp Soulfly, esimesest viimase hetkeni gaas põhjas, oma senisest dikograafiast läbi kihutada, lisades vürtsiks juurde ka laulja Max Cavalera esimese bändi Sepultura lugusid, nagu “Chaos AD” või “Roots”. Maha jäid vaid higised laibad ja õnnelikud näod, kes olid saanud endal hääle ära karjuda. Kuigi Sepultura lood rahva poolt ehk kõige soojemalt vastu võeti, tuleb siiski tunnistada, et Cavalera lahkumine Sepulturast on üle dramatiseeritud ja teenimatult ta enda bänd kuulsa mineviku varju jäänud. Soulfly suutis ette kanda paremiku oma senisest diskograafiast, “Prophecy”, “Primitive” ja lõpus kõlanud “Eye for an Eye”, aga lisaks sellele suutsid nad oma rajusse andmisse integreerida laiemalt ka kõik selle, mida me “brasiillaslikkuse” all oleme harjunud silmas pidama – tribal-trummid, jalgpalli-chant’id ja suur Brasiilia lipp laval moodustasid ühe terviku, täiendatud pildi heas mõttes primitiivsusest, perkussiivsest kultuurist, kus ei häbeneta vahetuid emotsioone, värve ega rütme.

Soulfly laiv oli laastavalt jõuline muusikaline elamus, mis andis ometi laiema pildi ka bändi maailmast ja mõtetest.

Tundub hämmastav, kuidas Max Cavalera suudab endiselt toore jõuga rahva endale alluma panna, seda pärast nüüd juba 20aastast lauljakarjääri ja Tallinna jõudmise hetkeks kaks aastat järjest väldanud tuuri. Mees, kes korraks ka Eesti jalgpallikoondise särgiga lavale ilmus, suutis lavalt “Ole-ole-ole-ole: Soulfly!” karjudes üheks hetkeks ühendada rokipubliku samal moel nagu armastatud vutikoondise fännid.