Federico Garcia Lorca ja New Yorgi “Surmatants”

Kadri Kõusaar meenutab poeedi ängistust maailmalinnas.

Kui Federico Garcia Lorca 26. juunil 1929. aastal saabus Madridist NYCi, et õppida Columbia ülikoolis inglise keelt, oli ta vaat et suitsiidne, sest mõned kriitikud pidasid ta töid mitte “kõrge” kunsti hulka kuuluvaks, vaid liiga rahvalikuks. Seda eriti 1929. aastal ilmunud luulekogu “Mustlasromansseero” (“Romancero gitano”) järel, mis on läbi aegade üks enim ostetud hispaaniakeelseid raamatuid.
Lorca kartis, et ta luuletaja-tee oli jõudnud surnud punktini. Salvador Dali, kellesse Lorca armunud oli ja keda ta pidas oma sugulashingeks kreeka Kastori ja Pollyxi stiilis, oli samal ajal läinud Luis Bunueliga tegema filmi “Andaluusia koer”, ja Lorca armuke Emilio Aladrén oli otsustanud hoopis kellegi naisterahva kasuks.
Kui Lorca kuulis, et nende perekonnasõber professor Fernando de los Rios plaanis Columbias suvekursust korraldada, veenis ta oma isa, et too ta sõidukulud kinni maksaks ja ta NYCi saadaks.
Lorca inglise keele õppimine ei edenenud, kuigi kokku viibis ta NYCis kümme kuud. Selle-eest sai aga raamatust “Poeet New Yorgis” (“Poeta en Nueva York”) üks Lorca suuremaid luulekogusid. Teiseks tõukasid just New Yorgi teatrid (nii otseses kui kaudses tähenduses) Lorcat näidendeid kirjutama.

Lorca, kes oli sündinud 1898. aastal rikkas Andaluusia taluperekonnas, ei teadnud suurlinnaelust eriti midagi, ja New York muidugi šokeeris teda. Linn, suure algustähega, sai Lorca enda hingelise seisundi metafooriks “oma üleinimliku arhitektuuri, metsiku rütmi, geomeetria ja ahastusega”.
“Esmapilgul võib New Yorgi rütm näida rõõmsana, aga kohe kui jääda vaatlema selle ühiskonna mehhanisme ja inimese ning masina piinarikast orjust, saab aru sellest tühjast ängistusest, mis teeb väljapääsuna vabandatavaks isegi kuriteod,” tähendas Lorca hiljem.
Iial varem polnud Garcia Lorca, keda Bunuel oma autobiograafias kirjeldab kui kõige heasüdamlikumat ja võluvamat inimest, näinud sellist kaost ja vaesust. “Koit New Yorgis kannab nelja räpasammast,” kirjutas Lorca luuletuses “Koit” (“La Aurora”).
Samuti nägi Lorca pealt börsikrahhi oktoobris 1929, millest räägib luuletus “Surmatants” (“Danza de la muerte”).
Niisiis keskendus Lorca keeleõpingute asemel Linna elule. Gaykultuur oli NYCis märksa enam arenenud kui katoliiklikus Hispaanias. Paljud luuletused Lorca NYCi perioodist on loetavad kui kodeeritud vihjed ta homoseksuaalsetele seiklustele. Need, kes uuematesse, mõnikord seksuaalsust ületähtsustavatesse kirjandusteooriatesse skepsisega suhtuvad, võivad ise Lorca NYCi luulet lugeda ja näha, et seekord kriitikud mööda pannud pole.
Kõige tähtsam avastus oli Lorca jaoks Harlem. Vaid see koht NYCist tundus Lorcale tõeliselt puhas ja korruptsioonivaba, samas aga kandmas New Yorgi essentsi, nii nagu mustlased olid Lorca meelest kõige iseloomulikum ja huvitavam Andaluusia osa.
“Oh, Harlem, pole ängi võrdset su rõhutud silmadele (…), su vangistatud, koristajakuues kuningale,” kirjutas Lorca luuletuses “Harlemi kuningas” (“El rey de Harlem”). Mustanahalisi kujutab Lorca stereotüüpselt sensuaalsete ja primitiivsetena. Ent rassismi ebaõiglus jättis Lorca loomingusse kustumatu jälje. Ja ka oma mitteluulelistes sõnavõttudes tavatses Lorca hiljem võrrelda naiste ja homode olukorda Hispaanias neegrite olukorraga USAs.
Kui rääkida “Poeet New Yorgis” mõjutajatest, tuleb muidugi märkida Walt Whitmani, kellest Lorca New Yorgis oodi kirjutas ja sai inspiratsiooni vabavärsiks ja pikkadeks, deklaratiivseteks lauseteks. Lorca hülgas oma varasemate tööde klassikalised riimid ja meetrilised skeemid.
Samuti sümboliseeris Whitman Lorcale (tõu)puhast, mehelikku heteroseksuaali, kellele ta oleks vist meelsasti sarnanenud. Lorca teadis, et on habras ja naiselik, ja tundis seetõttu mõnikord alaväärsust.
Samal ajal tõlkis üks Lorca sõber T. S. Elioti “Tühermaad” (“Waste Land”), kust hiilis Lorcale üle palju luule sõnavara ning Eliotile omast suunatust ja võõrandumisetunnet.
Näiteks kasutab Lorca isegi samu lausekonstruktsioone mis Eliot.
1930. aastal naasis Lorca Hispaaniasse ja pöördus tagasi klassikalis-eleegilise stiili juurde. Kuid just New Yorgis tõusis Lorca poeesia minalt meiele, ajalooliselt tasemelt metafüüsilisele.
Lorca ise ütles oma New Yorgi luulekogu kohta: “See on olemuselt abstraktne poeem, kus tähtis on summutatud, ridade vahel. Pole ronge, pilvelõhkujaid, lennukeid ega väsitavat urbaanset keskkonda. Vaevalt on nimetatud mõni konkreetne nimi. Selle asemel on hirm, julmus või lõikav rõõm. Aga ei mingit irooniat ega nalja.”
Kogu “Poeet New Yorgis”, eriti aga sealse luuletuse “Surmatants” (“Lummutis. Vaadake lummutist // Kuidas see tuleb Aafrikast New Yorki” moraal kõlab: loomulik ja elementaarne hävitab kunstliku ja mehhaanilise. Tsivilisatsioon ja ta sümbolid (börs, WASPid) saavad hävitatud nõrgemate poolt – neegrid, lapsed, idioodid.

Kas maailma praegust seisu vaadates oli Lorca luulekogu apokalüptiline? Mingil määral kindlasti, kuna praeguse “hirmu ja kaimani New Yorgi kohal” põhjustas ju ka teatud osas see, et USA pluss Iisrael nõrgemaid (näiteks palestiinlasi) eriti ei arvestanud. Ja nüüd need nõrgemad (õigemini nõrgemate “vennad”) maksid kätte, kuigi ülemäära rajult. Kui lugeda “Surmatantsu”, võib vabalt kujutleda, et see Manhattanit kattev paanikapilv käib 2001. aasta sündmuste kohta.
Rohkem rõhub Lorca abstraktse raha võimu karmidele tagajärgedele, mis omakorda tulenesid Lorca meelest protestantlikust moraalist, mis temal, “tüüpilisel hispaanlasel, tänu Jumalale, närvid võdisema ajas”. Tundub, et New York oma vappuv-vabameelsuses tegi Lorcale vastureaktsioonina tähtsaks (usu)dogmad, mille vastu ta ise nooruses tuliselt võidelnud oli.
Harlem tundus Lorcale ka seepärast NYCi sümpaatseim osa, et seal oli kõige rohkem südant.
Wall Streeti aga Lorca lausa jälestas.
“Mitte üheski maailma paigas ei tunne nii täielikku hinge puudumist kui Wall Streetil. Kõige kohutavam on see, et Wall Streetil käivad inimesed arvavad, et maailm jääb alati ühesuguseks ja et nende kohus on seda suurt päeva ja öö ja igaviku masinat liigutada,” kirjutas Lorca oma kommentaaris New Yorgi luuletuste kohta. “Üle kogu ilma tulevad Wall Streetile kullajõed, aga koos nendega tuleb ka surm.”
Milles aga Lorca kohe kindlasti teatud (jumalikku) ettenägevust tundis, oli ta enda surm. Isegi nii surmakeskses kultuuris kui Hispaania oli Lorcal surma kinnismõte tähelepanuväärne. Just New Yorgis kirjutas ta luuletuse, mis räägib sellest, et ta mõrvatakse ja tema surnukeha kunagi ei leita.
19. augustil 1931. aastal lõpetas Lorca autobiograafilise näidendi “Kui möödub viis aastat”. Täpselt viis aastat hiljem mõrvati Lorca ühe fašistliku grupi poolt ja tema haud on siiani leidmata.

Ärgu tantsigu paavst!
     Ei, ärgu tantsigu paavst!
     Ka mitte kuningas
     ega sinihambuline miljonär
     ega katedraalide kuivad baleriinid
     ega konstruktorid ega smaragdid ega hullud ega sodomiidid.
     Ainult see lummutis,
     see lummutis iidselt punerdavas rüüs,
     ainult see lummutis!
 Suhistagu juba kobrad kõrgeimalt korruselt,
     väristagu juba nõgesed õuesid ja terrrasse,
     saagu börs samblapüramiidiks,
     tulgu väätkasvud püsside järel
     ja hästi ruttu, hästi ruttu, hästi ruttu.
     Oi Wall Street!

Lummutis! Vaadakse lummutist!
     Kuidas ta sülitab džunglite mürki
     üle New Yorgi tumeda tusa!

(Luuletuse “Surmatants” lõpustroofid. Ilmunud Ain Kaalepi tõlgitud Garcia Lorca luulevalimikes “Kaneelist torn” (1967) ja “Mu kätes on tuli” (1997)