Feministlik tribunal kammelja üle
Günter Grass. Kammeljas. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel. Punane Raamat. Tänapäev, 2003, 600 lk.
Tänapäeval hakkab juba ununema, kui raske oli paarkümmend aastat tagasi ENSV-s ilmutada mõne Lääne-Saksa kirjaniku teost. Üksikteoseid on siiski läbi hädade ilmunud: Heinrich Böll, Peter Weiss, Elias Canetti, Hans Magnus Enzensberger, Siegfried Lenz ja veel mõni. Seevastu Günter Grassi eestindamine algas alles 1988 novelliga "Kass ja hiir".
Nüüdseks on Grassi kaks peateost mõlemad eesti keeles saadaval, "Plekktrumm" 1990 ja "Kammeljas" tänavu, mõlema tõlkijaks Mati Sirkel. Ennekõike on need raamatud tõlkija hiigeltöö, sest Grassi tõlkimine on kõike muud kui lõbus ümberpanemine. Eriti käib see muidugi "Kammelja" kohta, milles segamini ajad, murded, släng ja erinevad stiilid.
Ülevaadet Günter Grassi loomingust soovitan lugeda "Plekktrummi" järelsõnast ja head analüüsi "Kammelja" kohta selle teose kommentaarist, needki tõlkija sulest.
Kui "Plekktrumm" oli oma vapustava tehnika ja peategelase valikuga peale üldinimliku üldistuse ühtlasi sügavalt ja spetsiifiliselt ka saksa romaan, Saksa probleemi vastuoluline ja avameelne paljastus, siis "Kammeljaga" on lugu keerulisem.
Pealtnäha mõistujutt, vana muinasjutu ärakasutamine, et anda ajaloolis-kulturoloogiline ülevaade inimkonna teest (kammelja nõuannete toel) matriarhaadist patriarhaati ning iroonilisest väljavaatest, kuidas feminismi aktiivsel mõjul aastatuhandeid püsinud isaõigus hakkab murenema. Kuigi ajaloolaste ning etnoloogide poolt üldtunnustatud, on noorema kiviajani väldanud matriarhaat jäänud paljuski hüpoteetiliseks. Grassilt leidsin ühe senikuuldust intrigeerivama põhjenduse: kuni kammelja selgitavate paljastusteni hoidsid naised meeste eest teadmatuses, et sigimisel on nende spermal täita oluline roll. Matriarhaat oli viinud verepilastuse ulatusliku levimiseni ja alles isaõiguse kehtestumine hoidis edaspidi ära inimsoo mandumise kolmetissiliste Auade rüpes.
"Kammelja" peategelased on naised, õigemini kokaemandad erinevaist ajastuist. Mehed on kogu aeg statistid ega suuda sigitada poegi, sünnivad ja surevad vaid tütred. Uued mehed ilmuvad areenile justkui eikuskilt. Kahtlemata on "Kammeljas" kultuurilooline satiir, aga siiski midagi palju rohkemat. Feministidele, aga miks mitte ka feminiseeruvale meessoole on see raamat muidugi paras mürgiannus.
Ühest teisest vaatevinklist on tegu laiendatud kokaraamatuga, nagu autor ise on korduvalt rõhutanud. Aga mitte tavalise kokaraamatuga, mida võiks kasutada restoranikokkade koolitamiseks ja kõrgklassi hõrgutiste valmistamiseks, vaid ennekõike poliitiline kokaraamat, mida üks ta tegelasi kuuldavasti oli koostanudki: siin kirjeldatakse lihtrahva toitumise ajalugu. Teeb kadedaks, et midagi samasugust pole kirjutatud eestlaste kohta. Meie kandis vist polnud kartuli tulekuni, mis lõpetas näljahädad, põllud peamiselt hirsi all, aga teraviljadest sõltuti ju ka siinpool Läänemerd. Grassi kokaraamat on varjamatult rabelais´lik, ning seda kirjameest mainib ka Grass ise. Niisamuti ütleb ta Boccaccio "Dekameroni" kohta "paljusõnaline raamjutustus" ning järgib ise "Kammeljas" sedasama tehnikat.
Kirjandusliku narratiivsuse erinevate tehnikate õpetamiseks on "Kammeljas" ülimalt hea näidis, siin kasutatakse kõiki mõeldavaid jutustamisvõtteid. Ning sellest on teadlik ka autor ise, kes ei jäte sedagi aspekti kommenteerimata.
Selles teoses, nagu Grassi puhul ikka, pole jälgegi oletatavast saksa tundelisusest, pigem kumab läbi voltaire´likku valgustatust, aredust ja sarkasmi. Vaatamata sellele, et pidevalt on lugejal vaja valvel olla ühe tegelase teiseks muutumise, aegade kokkusulamise ja vaheldumise suhtes, ei lähe lugedes siiski miski päriselt segamini, sest teoses puudub peaaegu täiesti psühhologism. Tekst on ses mõttes justkui väga mehine, ratsionaalne, läbikalkuleeritud. Muidugi on Grassi meelest meeste ratsionaalsus vaid klišee, mitte tõde. Just "Kammelja" meestegelased on suhteliselt suured jobud, seda ajalooliste isikuteni välja.
Mis muidugi eriti oluline, on see, et romaan on autori kodumaa – Danzigi, Kašuubia, Oliva ja Ida-Pommeri – kultuurilugu. Romaan hõlmab kogu selle kandi ajaloolise aja: ürgaja, keskaja, gootika, Kolmekümne ja Seitsmeaastase sõja, katkud, Napoleoni, revolutsioonid, töölisliikumise, sotsialismi, maailmasõjad. Kogu see ajalugu tuuakse Danzigisse ja selle ümbrusesse ja see omakorda veetakse eemale ajaloolaste ajaloosündmustest, lahingutest, rahulepingutest jne. Grassi ajalugu kehastub Pommeri lihtrahva toidulauas.
Muidugi ei puudu romaanis puhtisiklik tasand, autori alter ego ja ta Ilsebilli vahekord. Need on ta ise ja Ilsebill, keda ta ajalukku kannab, keda ta pidevalt laseb ümber kehastuda üheks ja teiseks.
Kahtlemata on Günter Grassi proosa keeruline keeleekvilibristika, sõna-meisterlikkus selle ülimas astmes. See peaks tõestama, et kirjandus pole ainult story´de vestmisele taandunud, mis on tänapäeval pigem audivisuaalse meedia pärisosa, nagu dialoogki, vaid ennekõike keeleline jutustamine. Tahtsin siia lisada paar näitelauset, et tõestada tõlkija Mati Sirkli niisama muljetavaldavat meisterlikkust, aga lausa võimatu oli selliseid üksiklauseid välja valida, arvestades sedagi, et alatasa läheb Grass üle alamsaksa keelele, keeleajaloolistele vormidele või mõnele murdele.
Andres Langemets
Just "Kammelja" meestegelased on suhteliselt suured jobud, seda ajalooliste isikuteni välja.
