Festivalid on raske töö
Kuidas sa “Polli päevikutesse” sattusid?
Sakslased käisid jaanuaris 2009 Eestis casting’ul ja palusid Riina Sildosel kokku kutsuda sobilikud näitlejad üsna laiades vanusepiirides, umbes 25–38aastased. Kandidaate oli päris palju. Sakslastel olid ajaliselt suured nõudmised, kuna võtete algus lükkus suvel kuu võrra edasi, aga meil on ju kõik näitlejad teatriga seotud, filminäitlejaid pole. Õnneks mul asjad klappisid, teatris tehti samal ajal “Onu Tomi onnikest”, mis oli väksema koosseisuga. See on küll laiem teema, aga kui ometi saaks varem teada, millal ühe või teise filmi võtted on, siis saaks oma töid palju paremini planeerida.
Stsenarist ja režissöör Chris Kraus töötas selle filmi kallal väga pikalt, neliteist aastat. Kuidas see võtteid mõjutas?
Ta kirjutas algul stsenaariumi mõnele teisele režissöörile lavastada, vahepeal taheti seda filmida kusagil mujal Ida-Euroopas, siis otsiti kohta Eestis. Kuni lõpuks jõuti samm edasi, et autentsete välivõtete jaoks mõis hoopis ehitada, mis on väga lahe, sest mõisahoonest tuli filmi üks karakter juurde. Aga Kraus muutis stsenaariumi võtete käigus õige palju, seega me polnud kinni mingis kunagises versioonis. Ta kirjutas reaalsete näitlejate järgi mõne stseeni täiesti ümber. Näiteks algul pidin ma olude sunnil poisi silme all tapma tema vanaisa, kuid ta otsustas, et seda pole vaja, ja kõik muutus. Tihti läksin hommikl grimmi ja seal sain uue stseeni, see keeras muidugi peas kogu krempli pahupidi, sest kõik, mis ette oli valmistatud, muutus asjatuks.
Kas näitlejal on sellise meetodiga töötada parem või halvem kui tavapäraselt ettevalmistatud stseene tehes?
Selles mõttes halvem, et sul tõmmatakse vaip jalge alt ära. Ise ei kontrolli enam midagi – oot, kuidas see nüüd eelmise stseeniga kokku läheb? Aga järgmisega? Kas ta kirjutab järgmise ka ümber? Õnneks usaldasin teda ja sain aru, et see pole hetke-emotsiooni ajel, sest ta ise kontrollib kõike ja teab, mis tahab. Mängisime nagu teatris pikki raskeid stseene järjest otsast lõpuni läbi – see oli väsitav, aga samas jõudsime ehk mingi terviklikuma tulemuseni. Ma pole varem nii režissööri-keskset filmi teinud, tean, et tehnilistele töötajatele olid sellised muudatused eriti keerulised.
“Polli päevikud” on meie mõistes hiiglasliku eelarvega ajalooline suurfilm. Mis oli selle töö juures veel teisiti, võrreldes sinu varasemate filmikogemustega?
Filmi meeskond oli Brasiiliast, Austriast, Eestist, Saksast, Poolast jne. Selline rahvaste paabel, et läks aega, kuni inimesed üksteist mõistma ja usaldama hakkaksid.
Ja ma pole varem kogenud sellist tööd festivalidel. Olen ju küll käinud näiteks Karlovy Varys, aga seal oli pigem selline lõbus ühelt joomapeolt teisele jalutamine. “Polliga” on aga festivalidel võimsad graafikud, kes millal kuhu peab intervjuusid andma, millistele ajakirjadele poseerima jne – see on päris muljetavaldav olnud, kuidas filmiga pärast esilinastumist edasi töötatakse.
Kuidas sa ise valmis filmiga rahule jäid?
Jäin. Hea indikaator oli see, et kui ma filmi esimest korda Torontos täispikalt ära vaatasin, siis ta imes mind enda sisse. Ja kui ma teist linastust läksin vaatama kümme minutit enne lõppu, et küsimuste-vastuste voorus osaleda, siis ta imes mind uuesti sisse, läksin filmiga täielikult kaasa. Ka Saksamaal ja Roomas festivalidel vaatasin huviga ja elasin kaasa.
Kas oled festivalidelt, näiteks Torontost või Roomast, ka mingeid uusi tööpakkumisi saanud või kellelegi silma jäänud?
Mujal maailmas käib kõik ju läbi agentide. Ja agendi leidmine on Põhjamaa inimese jaoks liiga edevustnõudev. Eks mul mingid asjad on õhus, aga sellest on vara rääkida.
Ehk isegi rohkem kui Euroopa Filmiakadeemia gala või Pimedate Ööde filmifestival ja selle sõsarüritused tõi 2010. aastal Eestile kui tõsiseltvõetavale filmimaale tuntust PÖFFilgi parima režissööri auhinnaga pärjatud baltisakslaste järeltulija Chris Krausi läinud suvel Pärnumaal Matsi rannas üles filmitud ajalooline seiklusfilm “Polli päevikud”. Miks nii?
Sest esmajoones oli äärmiselt raske iseloomuga lavastaja käe all ja Euroopa mõistes väga suure eelarvega filmi peal töötamine tõeline (elu)kool suuresti eestlastest koosnenud võttemeeskonnale ning tööga saadi kiiduväärselt hakkama. Teiseks on tegemist tähelepanuväärse perioodiga Eesti ajaloos, mis sunnib loodetavasti vaatajaid üle maailma küsima Eesti ja eestlaste kohta I maailmasõja eelõhtul, Vene keisririigi ja baltisaksa aristokraatia mõjuväljas.
“Polli päevikud” koguvad sajandi alguse morbiidse meeleolu ühte kohalikku aadlimõisa. Saksamaalt naaseb koos ema surnukehaga eemalehoidev Oda (teismelise Paula Beeri väga veenev osatäitmine). Ta on sama vana kui sajand – liiga noor, et ise otsustada oma saatuse üle, liiga vana, et uskuda muinasjutte. Tema isa, Tartu ülikoolist tagandatud professor Ebbo, tegeleb saeveskist laboratooriumiks kohandatud hoones eugeenikaga. Isa uus naine mängib merre ehitatud tontlikus, vaiadele toetuvas mõisas üksinduse peletamiseks ennastunustavalt tšellot.
“Polli päevikud” on film, milletaolisi tänapäeval enam ei tehta. BBC ehk võtab veel ekraniseerida aneemiliste aristokraatide argipäeva, aga kogu ülejäänud maailm on selle vastu huvi kaotanud. Mõis meres on kui sümbol – vana, aristokraatlik Euroopa, suurte murrangute lävel, mässajate tume vesi vaikselt, aga järjekindlalt uuristamas alustalasid, millele senine ühiskond oli toetunud. Meelde tulevad meeleolu mõttes sarnased Brian Frieli näitemängud, mida Priit Pedajase juhatusel on Draamateater etendanud Keila-Joa lagunevas mõisas. Aga Krausi üldistusjõud ei küündi muidugi Frieli tasemele.
Roiskuvat idülli käristab haavatud mässaja Schnapsi (Tambet Tuisk) ilmumine, kelle Oda salaja terveks ravib ja kellega koos ta tahaks minna maailma otsa. Maailm, nagu Oda seda on tundnud, aga saabki otsa. Filmi kammertooni annab kätte järgmine dialoog Oda kasuema ja isa vahel: “Ebbo, me peame rääkima.” “Ma olen haavatud!” “Ma tean, see ei ole ilmselt kõige parem hetk, aga... me peame rääkima meie tulevikust.” “Mis sellega on?” “See on möödas.”
Muusika, mille eest Anette Focks on juba auhinna pälvinud, on samavõrd oluline peategelane nagu kummituslik mõiski. Film on lavastaja poolt komponeeritud mitte nii väga tegevuse loogikast lähtudes, kuivõrd harmooniat ja dünaamikat silmas pidades. Perekonna õhtuste koosmusitseerimiste ülesanne oleks aga justkui kinnitada, et sadagu või pussnuge, on asju, mis maailmas ei muutu. Oda habrastel õlgadel on aga muutuste ennustamine. Pitserina rõhub filmi järgnevate veriste sõja-aastate ettekuulutus. Puudujäägid karakterite psühholoogilises veenvuses kompenseeritakse impressionistlike päikseloojangute ja piltpostkaartlike maastikuvaadetega.
Margit Tõnson
