Film der Nation
Jaan Ruus vaatleb filmikunsti rakendamist propaganda teenistusse kurikuulsa natsliku filmi ”Ohm Krügeri” näitel.
viit filmi maailma jaoks saksa kuulsaima filminäitleja Emil Janningsiga näidati Tallinna Linnaarhiivi õuel PÖFFi suvekino ja Goethe Instituudi ühisettevõtmisena. Selle jõulise sentimentaalsuse representatiivseks iseloomustamiseks puudusid küll üldse esimese parima meesosa Oscari võitnud “Viimane käsklus” (1929) ja Janningsi kuulsaim osa, lokaalilauljannasse armunud kooliõpetaja helifilmis “Sinine ingel” (1930). Kuid ettekujutuse temast sai. Teist kuulsat filmi “Viimane inimene” (1924), Jannings eaka hotellišveitserina, kes traagiliselt elab läbi oma “tagandamist” WC valvuriks, esitati. Tõsi, Tallinna linnaarhiivi siseõue ekraan oli väike ja kauge ning mulje vajas toetust kujutlusvõimelt ja iga vaataja kultuuripagasilt. Näiteks massistseene tulvil ajaloolise kostüümifilmi “Madame Dubarry”, millega 1919 avati tänaseni toimiv Berliini suurkino Zoopalast, emotsionaalne võimsus tuli ise juurde mõelda. Kuid 50 kohaga vabaõhukino oli enam-vähem täis, meenutades vähemate filmifestivalide seansse. Mäletan, näiteks Glasgow’s eesti animafilmide näitamisel istus saalis 35 vaatajat. 30–50 vaatajat on kultuurhariduslike kinoprogrammide stabiilne arv.
”Ohm Krüger” (1941) oli esitatud filmidest kurikuulsaim. Natsikultuuri
juhtinud propagandaminister Joseph Goebbels hindas filmi mõjujõudu kõrgelt. Ta
peab päevikus seda “suurejooneliseks haaravaks kunstiteoseks, kogu maailmasõja
tippsaavutuseks”. Aastaid varem kirjutab ta: “Oleme veendunud, et kino kujutab
endast kõige kaasaegsemat ja teaduslikult põhjendatud masside mõjutajat. Seega
ei tohi valitsus teda ignoreerida.” Filmikunst oli ka Goebbelsi lemmikkunst,
võib öelda, et tal oli selle vastu isegi kirg. Filmid sisustasid tema vaba
aega, kõigis tema kolmes eramus leidis koha kinosaal. Propagandaminister sekkus
ka stsenaariumide kirjutamisse, andis režissööridele nõu näitlejate valimiseks
ja režiitööks.
Tollal kõige kallima elarvega, 5,5 miljonit riigimarka maksma
läinud suurfilmi “Ohm Krüger” (hiljem mujal okupeeritud riikides ka nimetuse
all “Transvaal tules”) esilinastus toimus 1. aprillil 1941 Goebbelsi kodus.
Avalik esilinastus toimus Berliini Zoopalastis (tollal Ufapalast am Zoo) 4.
aprillil 1941. Goebbelsi päevikust on teada, kui üksikasjalikult ta
planeeris filmi linastumist ja vastuvõttu Saksamaal. Esilinastusel andis
Goebbels Emil Janningsile “saksa filmi ausõrmuse”.
Film sai viis riiklikku
hinnangut: “riigipoliitiliselt ja kunstiliselt eriti
väärtuslik” (Staatspolitisch und künstlerisch besonders wertwoll);
“kultuuriliselt väärtuslik” (Kulturell wertwoll); “rahvalikkuselt
väärtuslik” (Volkstümlich wertwoll); “rahvakasvatuslikult
väärtuslik” (Volksbildende wertwoll); “noortele väärtuslik” (Jugendwertwoll).
Ning kõigele lisaks anti filmile “rahvuse filmi” (Film der Nation) tiitel,
esimesena. Hiljem anti see veel ainult neljale filmile. Arvatakse, et aunimi
tuleb sellest, et Teise maailmasõja algul andsid sakslased oma mitmele
marsilaulule “rahvuse laulu” (Lied der Nation) nimetuse.
Põhjus, miks
natsipropaganda selle filmi kõrgele tõstis, on muidugi tema inglisevastasus.
Film on buuride rahvuskangelase, Transvaali vabariigi pesidendi, Paul Krügeri
(1825–1904) – “Onu Krügeri” = Oom Krügeri eluloo lugu, tema võitlus väikese
Transvaali vabariigi iseseisvuse eest suure imperialistliku Inglismaa vastu.
Julmad inglased võtsid selles 1889–1902 kestnud sõjas kasutusele
koonduslaagrid. Väejuht Kitchener vihkab buure ja põletab farme. Noor Churchill
viibis buuri sõjas vaid seiklushimulise ajakirjanikuna ja saatis sealt teda
kuulsaks teinud reportaaže, kuid selle Hitleri põhivastase näoga mees mängib
sadistlikku interneerimis-koonduslaagri komandanti.
Komandant söödab oma
laua ääres istuvale buldogile liha ja okastraadi taga nälgivad vaesed buurid
laagris. Komandant ei salli “neid kasutuid inimjätiseid” – seda mõistet kasutas
Goebbels ise aasta hiljem, 1942, kui arvustas saksa sõjavangilaagri komandante
liigse pehmuse pärast. Asumaade minister Joseph Chamberlain on libe tüüp.
Inglise kuninganna Victoria trimpav mammi, kes kaitseb inglise rahamehi. Film
toimib must-valgel skaalal. Emil Jannings mängib peaosa sümpaatseks, inimlike
nõrkustega klannipealikust rahvajuhiks. Pärismaalaste suhtes on ta karm, kuid
õiglane. Mustanahalised kohalikud on antud naiivsetena – nagu lapsed. Inglased,
nagu öeldud, on kaabaklikud.
Peab siiski ütlema, et filmina on see Hans Steinhoffi (1882–1945) lavastus
tõepoolest haarav ajalooline film. Muidugi lihtsakoeline ja oma aja laps, kuid
need groteskselt karikeeritud inglased toovad filmi pingesse
meelelahutuslikkust. Ja Jannings pole siin see sihikindel saksa kangelane, kes
“tahte triumfina” kõikvõimalikud ettetulnud takistused ületab, ega Hitleri
alter ego Bismarcki-filmis. Ning inglise imperialistid tõepoolest vallutasid
buuride maa. Meile tulevad tänapäeval tuttavad ette suurriiklik migratsioon,
kodakondsuse ja keeleküsimused, ka teiste riikide suhtumine ühe väikese rahva
vabadusvõitlusse. Aga kas põlisrahvaste maid vallutanud buurid polnud ka ise
hollandi imperialistid, kelle järeltulijaist tõusis rassistlik Lõuna-Aafrika
Vabariik?
Tähelepanu on aga film endale tõmmanud oma etteplaneeritud
rakendamisega riikliku propagandavankri ette, seda nii siseriiklikult kui ka
välispoliitiliselt (võimalike liitlaste otsimisel Inglismaaga valmistutavaks
sõjaks, filmi taheti näidata kõikjal Euroopas, kus võimalik). Lõpuepisoodis
lausub pagendusenukker Krüger: “Inglismaa võitis selle sõja. Kuid ükskord
tõusevad maailma suured rahvad üles briti impeeriumi vastu ja loovad parema
maailma.” Rahvuvahelise publiku jaoks oli see üleskutse olla liitlane tulevases
sõjas Inglismaa vastu. Saksamaal valmistuti selleks ja esietendusejärgne
Illustrierter Film-Kurier nõuab ajaloolist õiglust: “Krüger saab oodatud
turvapaiga šveitsis. Sellest on nüüd möödas 40 aastat – maailmaajaloos vaid
väike aeg. Käes on aeg kohtuotsuseks.”
”Vaenulike” riikide vastu pandi filmid agiteerima ka 1950. aastate külma
sõja aegsel Venemaal: Aleksandrovi “Kohtumine Elbel”, Rommi “Vene
küsimus”, Kalatozovi “Hukkamõistetute vandenõu”. Lüürik Aleksandr Dovženko asus
tõsimeelselt lavastama Moskva Ameerika saatkonna naisametniku nõukogude
kodakondseks ülejooksmise lugu filmiga “Hüvasti, Ameerika!”. Kuid siis
muutis Stalin oma Ameerika-poliitikat, helistas kinoministrile, see stuudio
direktorile ning võttepaviljonis kustutati jalamaid tuled, režissöör Dovženko
sai Stalini otsusest teada kustuvaist jupiterlampidest.
Nii juhtub, kui oled
ennast andnud diktaatori teenistusse. Ennast meeletult üle hindav Jannings ei
olnud muidugi õnnetult visklev kunstnik nagu Dovženko, ta tegutses 1938.
aastast ühe UFA-le alluva suurstuudio Tobis-Film juhina ja korraldas kõrge
kunstiametnikuna ja produtsendina Goebbelsi juhtnööride elluviimist. Liitlased
andsid talle võiduka Teise maailmasõja järel ametikeelu, Jannings oli siis 61.
Ambitsioonika ja avalikkuse tähelepanu nautinud mehe viis see masendusse.
Ainsaks lohutuseks jäi katoliku usk, mille ta oma pagendusaastail Austrias,
majas, mille ostis pärast Oscari teenimist, luterluse vastu vahetas.
Emil Jannings
1884 – Theodor Friedrich Emil JANEZ sünnib Bodensees, šveitsis, ameerika kaupmehe ja saksa koduproua pojana
1900 – põgeneb koolist laevapoisiks
1919 – Louis XV osa ”Madame Dubarry’s” teeb ta tuntuks
1924 – saab kuulsaks portjee osaga filmis ”Viimane inimene” (rež. Friedrich Murnau)
1926-1929 – mängib Hollywoodis
1929 – saab esimest aastat välja antava Oscari meespeaosa eest tummfilmides The Way All Flesh ja The Last Command
1930 - helifilmis “Helesinine ingel” kooliõpetaja, kuulsaim roll
1938 – filmiühingu Tobis direktor. Natsirežiimi kõrgeim kultuuriautasu Kotkarist (Adlerscheld)
1939 – peaosa filmis ”Robert Koch”
1940 – peaosa filmis ”Bismarck”
1941 – mängib peaosa propagandafilmis ”Ohm Krüger”. Teenib riikliku näitleja aunimetuse
Mussolini karikas ”Ohm Krüger’ile” parima välisfilmina Veneetsia festivalil
1942 – Bismarck filmis ”Erruminek”
1945 – liitlased kehtestavad eluaaegse ametikeelu
1950 – sureb Ströblis, Austrias
