Filmid, mis annavad tummadele hääle ja nähtamatutele näo
International Documentary Festival Amsterdam (edaspidi IDFA) vallutas Hollandi veel hilissügiseses rohelises leherüüs pealinna 24. novembrist 3. detsembrini. Hoovihmad lõppesid sama ootamatult, kui nad algasid; vikerkaared kaardusid maaliliste kanalite vahel; maagiline Madalmaade valgus embas trammide ja jalgrataste Mekat, mis igal aastal muutub nädalapäevadeks tõsielufilmide soojaks koduks. Publik tungles niisamagi, aga nagu festivali peakorraldaja Ally Derks innustunult festivalilehes kinnitas, tuli kohati nutuseks kiskunud ilm festivalile ainult kasuks. "Need, kes olid juba kodust välja tulnud, ostsid halva ilma tõttu pileti veel järgmiselegi seansile. See oli üllatav, ja mõistagi meeldivalt üllatav. Halb ilm on festivalile hea."
IDFA on üks suuremaid ning külalisterohkemaid dokumentaalfilmide festivale maailmas. Jalgrattaid tihedalt täis pargitud kõnniteedel tunglesid uudishimulikud inimesed, kes ei pidanud paljuks käia välja seitse eurot filmi eest, mis tooks temani Afganistani mägikülade tuberkuloosihaigete naiste kannatused, 21. sajandi moodsaima simulaakrumi – kurikuulsa Guantanamo Bay, Mauthauseni kontsentratsioonilaagri giidide igapäeva, kurjuse anatoomia või transvestiidi pika ja valulise naiseks saamise tee, gerilja-tüdruku rividrilli džunglihämaruses, Gruusia mägiküla mured Borjomi allikate võimalikust saastumisest, kui sealt naftajuhe läbi veetakse, jne. Rääkimata traditsioonilisematest filmidest (pean siinkohal silmas Mark Soosaare Pärnu festivali tüüpilist valikut, antropoloogilisemat laadi vaatlusi, mis paljude jaoks ilmselt võrdubki dokumentaalfilmi määratlusega), kus jälgitud tänavalaste elu, kerjuseid, globaalküla õnnetuid ja väeteid.
Teisisõnu, neid, kellel väljaspool filmilindi tegelikkust polegi häält, mis kellegi kõrvu jõuaks. Nagu pole neil tihti ka nägu, et me neid üldse märkaks. Just seda motot – tuua maailma jaoks tummade hääl kuuljateni ja nähtamatud nägijateni – kannabki IDFA oma hinges. Isegi kui see kõlab pisut pateetiliselt, on see nii olnud juba 18 aastat.
Uue festivalikeskuse ootuses
City kino, kus enamik screening’utest aset leiavad, läheb järgmisest aastast suure tõenäosusega remonti. Renoveerimise eesmärk on kinosaalide optimeerimine, ja nii uskumatuna kui see ka ei kõla – ajal, mil suurem kasum tähendab suuremaid ja võimsamaid kinosaale –, plaanib City hoopis korraldada nii, et kino saaks juurde veel mõned keskmised ja väiksed saalid. Varustatud moodsa tehnika ja hea heliga, sobilikud mitte blockbuster’ite linastamiseks, vaid mõeldud just festivali vajadustele vastu tulemiseks ning aasta ringi art-house’i ja dokumentaalfilmide näitamiseks. City asukoht on festivali seisukohast suurepärane – kohe La Balie nimelise festivali peakorteri vastas, üle tänava.
Sel aastal kasutati esimest korda reklaamimiseks ja turustamiseks teemapõhist liigitust, seda nii kataloogis kui debattidel ning õhtustes, Ameerika hotellis kõigile huvilistele avatud vestlusringides. Ja neiks olid terrorism, naised, migratsioon, roheline mõtlemine jms. IDFA direktor Ally Derks võrdles tabavalt: "Kui öelda, et üks film on "poeetiline essee", siis ei tule seda keegi vaatama. Publik lähtub sisust ja teemast."
Esimesed seansid algavad IDFA-l juba kell kümme hommikul, ning tööpäevad venivad ajakirjanikule tihti tervistkahjustavalt pikaks. Enne südaööd kogunevad huvilised eelpool mainitud open talkidele, kuulama valitud autorite vestlusi kataloogist lähtuvatel teemadel (terrorism, meediavabadus jne), mida teostavad professionaalsed kriitikud üle ilma. Ja kui sellest veel vähe, saab hiljem hängida festivalikeskuse sigaretisuitsuses kohvikus ning kohtuda praktikute ja teoreetikutega, kel kõigil midagi harivat tagataskus varuks.
Hany Abu-Assad, IDFA aukülaline aastal 2005
Igal aastal on festivalil ka special guest, kel palutakse oma elu ja loomingut mõjutanud tõsielufilmidest tipp-kümme koostada. Sel aastal oli külaliseks Euroopas loorbereid lõiganud filmi Kohe paradiisi lavastaja, Hollandis resideeruv Palestiina päritolu Hany Abu-Assad. Hany valitud filmide ja autorite nimekirjas on eestlaselegi tuttavaid, nagu Abbas Kiarostami (Close-Up), Leon Gast (When We Were Kings) ja Heddy Honigmann (Underground Orchestra) jt.
Hany kahe aasta tagune film Ford Transit ärritas kriitikuid vägagi. Film lasti sõna otseses mõttes põhja, kui selgus, et üks dokumentaalfilmina välja reklaamitud filmi osalistest oli professionaalne näitleja. Nii puritaanlikud oldi siis žanripiiride suhtes, et üksikud lavastatud stseenid, õigemini selle ülestunnistamine, oli häbiväärt. Tänaseks on objektiivse ja subjektiivse tarbetust eristamisest, mis ju sisuliselt meid kuidagi edasi ei aita, nähtavasti üle saadud, ning olulisem on sõnum kui viis, kuidas sõnum vaatajani tuuakse. Hany enda jaoks on lavastuse ja dokumenteerimise kui eri võtete kattumine ja segunemine filmikunstis just see kõige huvitavam piirkond, n-ö grey area, kus kaob isegi ära soov kindlaks teha, kuidas see kaader on sündinud. "Film peab olema usutav, ükskõik kui hullumeelne ulme ta ka poleks, aga seos reaalsusega ongi see, mis filmikunsti maagiat kannab," arvab Hany.
Üks Hany tipp-kümnesse kuulunud lavastaja, filmiteoreetiku taustaga Hollandi dokumentalist Jos de Putter, tõmbas lõpuks ummikusse jooksnud vaidluse mängufilmi ja tõsielufilmi piiride üle sujuvalt kokku: "Ma ei tõesti ei tea, mis asi see "lihtsalt dokumentaalfilm" on. Esialgu arvasin ma, et inimesed on lihtsalt vihased, kui nende ootusi ei täideta. Et pärast 9/11 on olukord selline, et keegi ei tea enam, mida uskuda. Ja hoiavad seda kramplikumalt kinni oma väikesest tõest. Lähevad kinno, maksavad seitse eurot, et palun, andke nüüd mulle üks tõde. Universaalset tõde pole mõistagi olemas. See on nii veider, et me selle üle üldse veel vaidlema peame. Tõde ei ole miski, mis esitleb ennast ise, teda tuleb avastada. Ja selleks, et tõde avastada, on vaja tegutseda. Sest tõe varjamisega tegeleb märksa rohkem institutsioone kui tõe avastamisega."
Sisuliselt sama kinnitasid ka noored skandinaavia dokumentalistid Erik Gandini ja Tarik Saleh, kes Guantanamo Bays kinnipeetud Rootsi kodanikke intervjueerides pidid tõdema: "Me tahame, et nemad räägiksid, aga nemad ei taha enam rääkida. Ja räägivad need, keda me kuulata ei tahakski. Nende valju ja paljusõnalist juttu on kõik kohad täis."
Faktid IDFAst:
* IDFA toimus edukalt juba 18. korda, publikumenu aina kasvab, huvitavate autorite ja uute osalejate arv samuti.
* Sel aastal kasseeriti 490 000 eurot piletitulu, mida on 17% rohkem kui läinud aastal.
* Festivali külastas üle 127 000 vaataja, millele tuleb lisada 2500 akrediteeritud filmiprofessionaali
* Linastus üle 250 filmi, neist ligi pooled olid maailma või siis Euroopa esilinastused; kokku üle 800 seansi.
* Festivalil on kolm võistlusprogrammi – Joris Ivensi nimeline, mis mõeldud üle 60minutiliste dokumentaalide jaoks; Silver Wolfi nimeline alla 60minutiliste dokumentaalide programm ja Silver Cubi nimeline alla 20minutiliste lühidokumentaalide tarbeks.
* Peaauhinnaks on võistlusprogrammidel vastavalt 12 500, 10 000 ja 5000 eurot. Välja valitakse ka publiku lemmik, kellele on ka mõeldud rahaline auhind.
*IDFA kodulehekülg on www.idfa.nl.
Kas teadsite, et…
* Kuuba rannikul Guantanamo Bayl asuv USA sõjavangla, insider’ite sõnavaras Gitmo, on üks kummaline paik, kus hoitakse vahi all ja kuulatakse üle "potentsiaalseid terroriste" – tõeline "Minority Reporti" stiilis ulmefantaasia, aga kahjuks on siin asi ulmest kaugel. Donald Rumsfeldi sõnul on tegu kõige "avatuma" vanglaga maailmas: "Meil on siin käinud tuhandeid ajakirjanikke!"
Paraku on ajakirjanikele avatud vaid fassaad – kaadrisse saab püüda kiviklibusel rannal külitavad iguaanid, golfirajal aega veetvad sõdurid… Kohalik pressiesindaja selgitab, kui mõnus ja mugav on sõduritel siin olla, neil on mäkdoonalds ja burgerking, kinosaal ja võimla, aga okastraadi tagant öösel kostvaid karjeid ja oigeid nad "ei kommenteeri". Sisuliselt asub see baas väljaspool seadust, ja access means no access.
* Iraagi sõjavanglates ja ka Guantanamo Bayl tegutsevad ülekuulajatena näiteks Rumeenia eraturvafirmade sadistliku väljaõppega käteväänajad, kelle suhtes Genfi konventsioon ei kehti (see kehtib sõja ajal ja on rakendatav vaid militaaridele, mitte tsiviilidele). Sisuliselt on USA kui sõjakuulutaja vastutuse oma õlult ära heitnud, ning nii ei saa neid keegi inimõiguste rikkumises ka süüdistada. Suvalise riigi turvamehi ei saa vastutusele võtta. Sest nad pole ju sõdurid! Ning need, kes on "liiga leebed", lastakse lihtsalt erru. Enne muidugi annavad nad allkirja vaikimisvandele. Oma elust Gitmos ei räägi ka väljapääsenud kinnipeetavad.
(Filmist Gitmo – the New Rules of War, režissöörideks noored skandinaavia anarhistid Erik Gandini ja Tarik Saleh.)
* Afganistani mägikülades tarvitavad tuberkuloosihaiged naised imaami näpunäidete kohaselt kõige usaldusväärsema "ravimina" ruudulisele paberitükile kirjutatud palvesõna – valavad sellele hommikul kuuma vett peale ja joovad lonkshaaval nagu raviteed. Mehed, kes vastupidi naistele on kirjaoskajad ja usaldavad vahetevahel, kui nad just ise imaamid pole, ka meditsiini, veavad oma noorelt raugastunud naised (kolmekümneselt juba seitsme lapse emad) ikkagi eesli seljas haiglasse. Seal ei jätku mõistagi kõigile kohti, hoovis on püsti telklaagrid, ning voodikoha eest maksavad naissoost pereliikmed haigete pesu pesemise ning söögitegemisega. Mehed samal ajal – luuletavad lõkke ümber.
(Filmist The Zartalé Women’s Journey, režissööriks prantslane Claude Mouriéras, kes saavutas kohalike elanike seas sellise respekti, et tohtis kaameraga siseneda ka muidu kõrvaltvaataja silmale keelatud meditsiinilisele läbivaatusele.)
* Kunagisest kontsentratsioonilaagrist Austrias, Mauthausenist, mis täna töötab muuseumina, on innukad külastajad kaasa viinud kõik gaasikambri laes rippunud dušisõelad. Suveniiriks. Mis inimesed need sellised on, kes tahavad kodus kaminasimsile sättida mälestuseeseme kujuteldamatu agoonia keskelt, ei kujuta ma hästi ette.
Mäe otsas külitavast laagrist sadakond meetrit eemal on "tore" baieri stiilis trahter, kus saab pärast šokeerivat ringkäiku närvi puhata, kesvamärjukest ja maitsvat õunasiidrit libistada, vaadata kepitantsu kepsutavaid noormehi ning kuulata "imekauneid" šlaagreid, milles kiidetakse kodukandi ilu ja inimesi.
* Mauthausenis töötavad giididena ajaloofanaatikud ja, üllatus-üllatus, poisid, kes ei taha sõjaväkke minna ning eelistavad tsiviilteenistust. Nende vanaisad kuulusid SSi. Nad jutustavad turistidele Aafrikast, Ameerikast, Aasiast ja mõistagi Euroopast, detailselt ja liialdusteta, kuidas protseduur käis. Keegi minestab, keegi teine teeb põletusahju suu ees reisialbumi tarbeks pilti; tüdruk palub poisil lips sirgeks tõmmata, et pilt ikka ilusam saaks…
(Rex Bloomsteini film KZ ei näita ühtegi ajaloolist kaadrit, mida oleme juba tüdimuseni näinud, vaid näitab tänaste Mauthauseni külaliste ja külaelanike igapäeva, millelt ajaloo vari kuidagi kaduda ei taha.)
* Serblastest sõjakurjategijad, nn hävituspataljoni liikmed, arvavad siiani, et albaanlased pole inimesed, vaid loomad, surma väärt murjanid. (Tuttav lause Seaküla Simsoni suust, kes aastaid hiljem Afganistani külastades samasugusele arvamisele jõudis, küll ühe teise rahva suhtes.)
* "Esimene mõrv on ikka raske, see on nagu naisel süütuse kaotamisega, edasi läheb juba lihtsamaks." Selliste "pihtimustega" tulevad üksteise järel taani lavastaja Ove Nyholmi filosoofilises filmis Anatomy of Evil välja Balkani sõja massimõrvarid ja Nürnbergi protsessi viimased elavate kirjas olevad sõjakurjategijad. Kas asi on ikka nii lihtne, nagu Nyholm väidab: selleks, et mina saaksin elada, pead sina surema? Kas elada saab ainult kellegi arvelt? Ja kas igaühes meist istub peidus külmavereline tapja, kes ootab vaid sobivat väljakutset, mil oma peiduurkast lahkuda ja tegevusse astuda?
