Eesti Filmi Sihtasutuse (EFS) andmeil jõudis mullu kohalikku kinolevisse 175 filmi. Tänavu paistab see hulk kasvavat tunduvalt suuremaks, sest 2011. aastal on Eestis esilinastunud juba 63 filmi, mullu samaks ajaks (jaanuarist märtsi keskpaigani) aga “vaid” 41 filmi. Säärase hüppelise kasvu taga on suuresti kolm tegurit.

Esiteks: kinodes jookseb enneolematult palju Eesti filme

Aasta kolm esimest kuud on toonud endaga tõelise Eesti filmi uputuse, kinolevisse on jõudnud mängufilmid “Üks mu sõber”, “Kirjad Inglile”, “Surnuaiavahi tütar”, “Rotilõks” ja nädala eest esilinastunud “Kormoranid”, aga ka dokumentaalfilmid “Et meeldiks kõigile”, “Tantsud linnuteele”, “Monoloogid 3D”,”Kuku: mina jään ellu” ja “Hing”. Seega suisa kümme filmi, isegi üks rohkem, kui nende sekka arvata Eesti vähemusosalusel valminud muusikadokumentaal “Cubaton”. Mullu jõudis kinolevisse sama hulk kodumaiseid filme terve aasta peale kokku!

“See on positiivne anomaalia!” õhkab kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp, “tahaks olla optimistlik, aga ootaks aasta lõpuni, enne kui hakkame tibusid kokku lugema.” Sepp viitab pigem juhuste kokkulangemisele kui kodumaise kinokunsti vohamisele. Nimelt pidanuks mitu filmi – näiteks Mart Kivastiku “Üks mu sõber” ja Sulev Keeduse “Kirjad Inglile” – linale jõudma juba mullu, ent nad startisid alles tänavu, kuna enne nappis rahalisi vahendeid, nagu põhjendab EFSi peaspetsialist Karlo Funk. Ta tunnistab, et oma kasu võis olla sellelgi, et mullu püüdis EFS rahajagamisel lähtuda sellest, et toetust saaks võimalikult palju filme. “Summad olid väiksemad, aga ikka sellised, et filmid saaks enam-vähem heal tasemel tehtud.”

Kuigi Eesti filmid on tänavu jooksnud kõigis pealinna kinodes, on erilist eesrindlikkust üles näidanud Solarise keskuses paiknev Artis, kus kodumaised filmid on välismaiste külaliste rõõmuks sageli varustatud ka ingliskeelsete subtiitritega. “Kui eesti filmi tootja pöördub meie poole, siis me ikka näitame nende filme,” möönab kinojuht Katrin Rajasaare, “ei meenugi, et oleks millalgi keeldunud.”

Küsimus, mis jääb: kas aasta teine pool tuleb Eesti filmile sama viljakas kui esimene ots?

Teiseks: siinset kinolevibisnist elavdab hulk uusi väikelevitajaid

Muu hulgas Coca-Cola Plazat majandava ning Hollywoodi kõiki suurstuudioid esindanud Forum Cinemase (varem MPDE) aastatepikkune ülemvõim on löödud kõikuma. Ühest küljest elavdas turgu Solarise kobarkino avamine, teisalt aga Leedu juurtega ACME jõuline tulek Eesti turule. Seni peamiselt sõltumatute filmistuudiote filme levitanud ACME napsas aasta alguses Forum Cinemases endale Warner Brosi ja Sony filmide levitamisõigused.

Neile sekundeerivad Artises peamiselt Euroopa filme näitav Tallinnfilm (“Polaarjoone sangarid”, “Ootamatu tühjus”) ning aastatega turul oma koha välja võidelnud väikelevitajad Estinfilm (“Antikristus”, “Politseiauto Pelle”) ja MTÜ Otaku (“Valge pael”, “Coco enne Chaneli”).

Niinimetatud väärtfilme toob kinodesse ka alles läinud suvel startinud MTÜ Must Käsi (“Paljad luud”, “Päris koopia”), mis haldab pigem ingliskeelse indie-kino poole kalduva niširepertuaariga Sõpruse kino. “Kui me vaatame teisi levitajaid, siis neil pole filme, mida meil levitada,” põhjendab firma programmijuht Tiina Savi, miks nad ise filme levitavad. “Seitse filmi on kindlalt praegu laual selleks aastaks, ilmselt toome aasta jooksul välja 12–15 filmi.”

Viimase aasta jooksul on kanda kinnitanud ka kommertslikuma suunaga väikelevitajaid. Eestis mullu tegevust alustanud BestFilm (“Mehaanik”, “Palgasõdurid”, “Lastega on kõik korras”) plaanib välja tuua paar-kolm uut filmi kuus ning tänavu turule murdnud Leedu juurtega Garsu Pasaulio Irasai (“Võitleja”, “Musta nõia aasta”) kavatseb sel aastal piirduda umbes kümne filmiga. Vaid ühe filmi – kolmemõõtmelise “Sanctumi” on seni välja toonud Aurum Distribution, ent ainsaks see ei jää: juba nädala pärast stardib näiteks õudusfilm “Astraal”.

Värskeimaks filmilevitajaks on aga seni filme tootnud Exitfilm, mis tõi paari nädala eest välja parima võõrfilmi Oscariga pärjatud Taani draama “Taevariik”. Exitfilmil ongi kavas koostöös oma emafirma, Taani filmikompanii Zentropaga Eesti kinodesse tänavu tuua veel mõni taani film. “Need on kõik festivalidel käinud filmid, valminud kas mullu või tänavu,” lubab Exitfilmi produtsent Anneli Ahven ja usub, et linastatavate filmide hulk jääb ilmselt kolme kuni viie kanti.

Kuidagi ei saa välistada, et mingi hulk uute väikelevitajate filme jõuaks nii või teisiti, kas või suuremate levitajate egiidi all kinolevisse, ent nagu märgib Forum Cinemase levijuht Lauri Kaare: “Aga mitte kõik, mistõttu on nii kinode kui kinokülastajate seisukohast äärmiselt tervitatav olukord, kus korraga on ametis mitu aktiivset levitajat.”

Filmilevi kasv tuleb suuresti just nende väikelevitajate arvelt, kuna turul juba end sisse seadnud levitajate sisse toodavate filmide arv üldjoontes ei muutu.

Küsimus, mis jääb: kui paljud väikelevitajad on veel aasta-paari pärast elus?

Kolmandaks: kinoformaadina tunnistatakse Blu-ray’d

Valdavalt näitavad Eesti kinod filme klassikaliselt 35millimeetriselt filmilindilt, mõnel juhul spetsiaalses digitaalses kinoformaadis DCP (Digital Cinema Package), mida on Eestis tehniliselt võimelised näitama vaid Tallinna mõlemad kobarkinod. Seda kõrgkvaliteetset filmifaili eristab filmilindist see, et kui lint kulub näitamistega ära, siis fail ei lähe kuidagi hapuks.

Harvematel juhtudel tulevad filmid kinodes näitamisele ka Blu-ray plaadilt, mis pole siiski mitte suure ekraani formaat, vaid hea kvaliteediga kodukinokettake. Peamiselt n-ö festivalifilme levitava MTÜ Otaku juhi Artur Veeberi sõnul tuleb filmi linastamine Blu-ray’lt suisa kolm korda odavam kui filmilindilt. Väikelevitajale on see väga suur vahe, kinnitab ka Estinfilmi juht Mati Sepping. Estinfilm toob Blu-ray’l peamiselt välja eesti keelde dubleeritud koguperefilme – eestikeelse helireaga filmikoopia tegemine ei tasuks kuidagi ära.

Samuti tunnistab ACME kinolevi- ja turundusjuht Katre Valgma, et soodsam formaat aitab kinodesse tuua ka neid filme, mis ehk koguksid vaid mõnisada vaatajat. “Vastasel juhul jääksid just need filmid meie kinode repertuaarist üldse välja. Blu-ray kvaliteet on ka kinolinal väga hea ning sageli kinokülastaja ei märkagi, kas film linastub Blu-ray’lt või 35 mm koopialt. See, milliselt formaadilt kinofilmi mängitakse, tuleb enam esile suurte eriefektidega filmide korral.”

Viimase aasta jooksul filmid nagu “Tee”, “Undiin” ja “Hr. Nobody” Blu-ray’l välja toonud ACME kavatseb tänavu sädelevalt kettalt kinos näidata veel vähemalt viit linalugu.

Coca-Cola Plaza, Solarise, Sõpruse ja Artise kino esindajad hüüavad kui ühest suust, et kuigi nad pole ise filmide näitamisest Blu-ray’lt kuigi vaimustatud, tuleb sellega siiski kui paratamatusega leppida.

Nii näiteks näitas Sõprus Areeni filmihindajate poolt aasta parimaks kuulutatud dokfilmi “Banksy: elevant kingipoes” Blu-ray’l just seetõttu, et selle filmi pildi kvaliteet ei erine Savi sõnul oluliselt, kui seda näidata Blu-ray’lt või filmilindilt.

Küsimus, mis jääb: kas Blu-ray saab üldtunnustatud kinoformaadiks?

Vaatajad on valiku ees

Praegune olukord, kus kinodesse jõuab enamasti 5–7 uut filmi nädalas, on üsnagi harukordne ja tõenäoliselt mööduv nähtus, mis siiski tekitab probleeme ka kinodele: filme tuleb välja rohkem kui kunagi varem, aga kinosaale sellest juurde ei teki.

“Suuri hitte tihe kinokava ei ohusta,” usub Lauri Kaare, “aga keskmised ja pisemad filmid võivad mingil määral kannatada selle all, et vaataja jaoks on vaat et liiga palju valikuvõimalusi, mistõttu tuleb tahes-tahtmata mõnd filmi teisele eelistada.” Katre Valgma hinnangul võivad sellised filmid ilma jääda umbes viiendikust oma kassatuludest.

Kõige rohkem võidavad võimsast filmitulvast mõistagi just vaatajad, kellele pakutakse nii palju filme, et isegi elukutselisel filmivaatajal läheb kõige äranägemisega raskeks. “Inimesed ei vaata enam, mis linastub suurimas saalis, vaid leiavad ka filme, mis jooksevad mujal,” kinnitab Anneli Ahven. “Valik on täiesti olemas, küsimus on lihtsalt selles, kas inimene eelistab minna kindla peale välja ning vaatab filmi, mille lõpp on juba treileri põhjal teada!”


Eesti senine kinolevi 2011: mida sina oled näinud?

Alates 7. jaanuarist: “Turist”, “Üks mu sõber”, “Paljad luud”

Alates 14. jaanuarist: “Armastus ja teised uimastid”, “Roheline Vapsik”, “Kusagil”, “Illusionist”

Alates 21. jaanuarist: “Rapuntsel”, “Kuninga kõne”, “Meie senine elu”, “Varietee”, “Turnee”, “Koletised”

Alates 28. jaanuarist: “Mehaanik”, “Kirjad inglile”, “127 tundi”, “Banksy: elevant kingipoes”, “Printsess”, “Et meeldiks kõigile”

Alates 4. veebruarist: “Sanctum”, “Kuidas sa tead”, “Musta nõia aasta”, “Ilus”, “Kõige parem film 3D”, “Tantsud li    nnuteele”

Alates 11. veebruarist: “Gulliveri reisid”, “Võitleja”, “Päris koopia”, “Aus mäng”, “Tamara Drewe”, “Armastuse müür”, “Cubaton”

Alates 18. veebruarist: “Must luik”, “Tõeline visadus”, “Minu libaabikaasa”, “Ajarändurid: viikinginõia needus”, “Monoloogid”

Alates 25. veebruarist: “Võtaks vabalt”, “Sõida vihaga”, “Olen number neli”, “Undiin”, “Petised”, “Surnuaiavahi tütar”, “Kuku: mina jään ellu”

Alates 4. märtsist: “Rango”, “Saatuse büroo”, “Lastega on kõik korras”, “Rotilõks”

Alates 11. märtsist: “Maailma vallutamine: Lahing Los Angeles”, “Hommikune sära”, “Taevariik”, “Polaarjoone sangarid”, “Submarino”, “Pahupidi armastus 3”

Alates 18. märtsist: “Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta”, “Jane Eyre”, “Karu Yogi”, “Toanaaber”, “Pulkson”, “Hing”