Juba on, mida muukida: Seni on kriitika nö hambutuse taga võimalik näha ka tõika, et Eesti filmid on nii lihtsakoelised: kõik on palja silmaga näha, mida seal analüüsida. Viimastel aastatel on näha muutust: võtkem või Veiko Õunpuu “Tühirand” (ülemisel pildil), või Marko Raadi “Nuga” (keskmisel pildil), mis juba vajavad muukimist ja mõttepingutust. Kadri Kõusaare “Magnus” (alumisel pildil) aga alles ootab kohtuotsust – kõigepealt selle sõna otseses mõttes, ja seejärel juba kriitikute ja avalikkuse hinnangut.

Andris Feldmanis: Provokatiivselt võiks väita, et kaasaegne Eesti filmikriitika on pigem esseistlik kui süva-analüüsiv žanr. On palju huvitavate mõtetega andekaid inimesi, kes kirjutavad KA filmist, aga mitte AINULT filmist. Eriti viimaste Eesti filmide puhul on tekkinud olukordi, kus suvalise eriala esindajale antakse film arvustada, ja kuigi tulemus võib olla (aja)kirjanduslikult üsna tugev, siis filmikultuuri arendamise kohalt on selle väärtus kaheldav. Kellele selline kriitika on mõeldud? Kas on palju eeldada siiski teatud professionaalsust?
Muidugi on filmikunst muutunud väga demokraatlikuks valdkonnaks, samuti filmikriitika, aga millega põhjendada seda, et näiteks isegi erialaajakirja Teater. Muusika. Kino filmikirjutised ei erine eriti Areeni või Sirbi või Päevalehe omadest? Kas pääs ajalehe või ajakirja arvustuseküljele on äkki liiga lihtne?

Jan Kaus: Mulle meeldis väga üks lahe netikommentaar, mis ehk asjaga haakub: "Ma teadsin, et selle partei pink on lühike, aga ma ei teadnud, et tegu on taburetiga." See käis siis äsja ametisse kinnitatud justiitsministri pihta.
See tabureti-efekt valitseb Eestis igal pool. Meil on igal alal vähe häid tegijaid. Areenis on üks ja pool filmitoimetajat, Sirbis üks, Teater. Muusika. Kinos ka üks. Nemad peaksid ideaalis need professionaalid olema, kes end pidevalt harivad, täiendavad, ja teistelt lugusid tellivad...

Feldmanis: See pole muidugi ainult filmikriitika mure, see puudutab ka teisi valdkondi - palju ilmub sedalaadi arvustusi, kus inimene on lugenud läbi huvitava raamatu, käinud põnevas kohas, ja võtab sellest siis muljetada. Jällegi, muljetamises pole midagi halba, kui selle kõrval on olemas ka professionaalsem pool.

Karlo Funk: Kõikides muudes kriitika harudes on olemas akadeemiline standard, neid professionaale õpetatakse ülikoolides. Filmi­kriitikuid ei õpetata, ja tegelikult tundub mulle, et neid on sama mõttetu õpetada kui kirjanikke. Muidugi võib käia kursustel, et end mingis teemaga paremini kurssi viia jne.
Peamine mure on ikkagi see, et meil pole isegi elementaarset Eesti filmi ajalugu, millele toetudes saaks teha üldistusi. See on tõeline auk kultuuriteadvuses. Ühine mõistete pagas, mis moodustab igasuguse kriitika tuuma, on puudu. Igaüks kasutab oma sõnavara, otsib oma teemasid. Kokkuvõttes polegi see võib-olla halb, mõnes mõttes on tegu kultuurivaldkondadest n-ö kõige puhtama turumajandusega - kellel on ideid, see pääseb löögile. Ei ole pühade lehmade kummardamist, mida kõigis teistes kriitikavaldkondades ette tuleb - on iidolid, kes räägivad alati puhast kulda. Võib-olla sellest ka professionaalsuse puudumise mulje.
Mis on asja kurvem pool: "tänu" akadeemilise keskuse puudumisele ei ole ka mitte üheski teadusasutuses filmiuurija kohta. Ka see on tõsine auk. Aga, nagu kõikide laokilejäänud kultuurialadega, on ka selle valdkonna enda hõlma alla võtnud semiootika. Iseasi muidugi, et kui palju kirja loogikast tuletatud teooriatega pildiloogikas peale hakata.

Kaus: Valgustuslikust aspektist on Andrise probleemiasetus ehk õigustatatud. Pagas, mille pealt uus Eesti mängufilm automaatselt Eesti filmi laiemasse konteksti asetada, vaadelda stiili, vormilist osavust, on tõepoolest puudulik. Aga humanistliku plaani, ühiskondliku sõnumi, eetiliste hoovuste käsitlemisega saavad minu meelest paljud kirjutajad täna hakkama küll.

Funk: Mis on üldse filmikriitika eesmärk? Ühelt poolt on tal lugejale/vaatajale filmiteksti vahendav, seletav funktsioon, eeldusel, et tegemist on keerulise, seletamist vajava filmitekstiga. Aga kas meil on selliseid filme, mis vajavad seletamist? Aastani 2000 - kui paljud neist filmidest olid keerulised? Kõik oli ju "palja silmaga näha".
Ajalukku vaadates, osalt on põhjuseks ka see, et nõukogude ajal oli film ideoloogiatööstuse osa ja keegi ei tahtnud oma nina liiga sügavale toppida, ja need kes toppisid, olid piisavalt targad, et tegeleda edasi millegi muuga.
Täna puudub ajalookäsitlus, mis lubaks esitada ideoloogilisi küsimusi: kui palju oli nõukogude kino mõjutatud ideoloogiast? Kas Eestis oli üldse mingisugune autorikino liikumine? Kas oli inimesi, kellel oli kompromissituid ideid à la Otar Iosseliani Gruusias? Kuidas täpselt ikkagi leidsid need ideed väljenduse filmis? Kõik teavad, et sõnum peideti ridade vahele, aga mis seal "ridade vahel" siis oli? Kui palju oli tegemist ametliku tsensuuriga ja kui palju enesetsensuuriga?

Feldmanis: Nõukogude aja filmide ideologiseeritust on tõepoolest raske hinnata. Konkreetsest vastupanukinost on Eesti kontekstis ilmselt raske rääkida. Kogu vastuvoolu ujumine käis ikka just nende ridade vahel ja Aisopose keeles, aga samas ametlikke kanaleid pidi. Kui võtta näiteks Karassevi riiulisse pandud "Lindpriid", siis eelkõige on huvitav just see, et tegelikult valmis film ju toonaste toimetuskolleegiumide heakskiidul, alates ideest kuni näitlejate valikuni jne. Enne ärakeelamist jõuti filmi ka ametlikes instantsides kiita. Ehk on see lihtsalt tunnistus ideoloogiapaine all elava ühiskonna vastuokslikkusest, mida me tahame praegu liiga mustvalgena näha. Kindlasti aitaks filmiuurimine ka neid asju laiemalt ­valgustada.

Funk: Kui vaadata 90ndate Eesti kino, siis selle näo kujundasid Moskvas hariduse saanud inimesed. Sealt tuli kaasa ka vene filmikultuuri ladestus. Ja nüüd, 90ndatel üritasid nad muutunud oludes tabada midagi, mida ei olnud enam olemas.
Ma ei tea, kas see pööre tuli just aastal 2000, aga sealt edasi on vähemalt otsitud seda oma nägu, ja praeguseks on juba päris lähedale jõutud... Ja kuivõrd on olemas juba sedasorti, seletamist vajavad filmid, siis on võimalik leida ka kirjutajaid, kellel on elementaarset hasarti neid filmitekste lugeda, analüüsida ja vahendada.

Feldmanis: Ilmar Raag pidas"Klassi" tegemise ajal blogi ning kirjutas seal, et ta teab küll, et kriitikutele see film ei meeldi. Kriitiku positsiooni diskrediteerimine looja/tegija poolt on Eestis väga levinud. Millega seda seletada?

Funk: Mida filmitegija kriitikult ­ootab, on see, et kriitik võtab ette teose ja vaatleb seda klassikaliselt, hermeneutiliselt. Ta ei küsi, miks see on tehtud, kas see on hea või ei ole hea, vaid vaatab, kuidas kontseptsioon või soov on teostunud konkreetses teoses, kuidas ideed on väljendatud ja arendatud ja kuidas see kinematograafiliselt välja näeb.
Aga see on 19. sajandi kriitika! See ei puuduta absoluutselt nüüdisaegseid teooriaid, mis räägivad sellest, mis on visuaalse meediumi enda võimalikkuse tingimused või millise allhoovuse osa see film on.

Kadri Kõusaar: Ma arvan et kriitiku kogemus on režissöörile väga kasulik. Sa oled juba nii palju filme analüüsinud, mõelnud, miks nad on mõjuvad ja miks nad ei ole mõjuvad. Ja sul on võimalik sellest õppida. Kõige parem kool ongi selline Quentin Tarantino mo odi kool: tema töötas videopoes ja vaatas meeletult palju filme.

Feldmanis: Ta õppis näitlejaks ka muidugi.

Kõusaar: Ok, aga ikkagi. Kui ma ise kriitikuna esinen, siis lähtun väga lihtsast printsiibist: kas ma soovitaksin seda teistele või mitte, ja kui, siis kellele. Mind häirib Eesti filmikriitika puhul see, et kui ma tahan näiteks minna vaatama filmi "X", ja ma loen selle kohta mingit hämavat arvustust, siis see ajab mind vihale. Ma tahan konkreetselt teada, kas see väärib vaatamist või mitte!

Kaus: Sa tahad soovitust, no aga kui inimene kirjutab, et pagan, see on hea film, minge kindlasti vaatama, ja ei põhjenda seda ära, ja sa lähed ja pettud?

Kõusaar: Ei, põhjendus on muidugi vajalik. Minu lemmik-filmikriitik on Peter Bradshow Guardianist - ta kirjutab esiteks üliilusas Oxfordi inglise keeles ja väga põhjalikult ja sa saad alati aru, kas seda filmi tasub või ei tasu tema arvates vaatama minna.
Ma olen teda mingi viis-kuus aastat iga päev lugenud, ja vaid paar-kolm korda on meie maitsed lahku läinud.
Funk: Siis on sul vedanud, teil on lihtsalt ühtemoodi maitse. Ideaalis võiks ju Eestis ka olla igaühel oma kriitik, keda ta usaldab, kelle arvamust ta aktsepteerib.

Kaus: Või siis võiks kriitik püüda spetsialiseeruda, võtta näiteks mingi konkreetse žanri, või ühe maa filmikunsti ette, viia end nii kurssi, et teab sellest valdkonnast kõike ja une pealt.

Kõusaar: Mina tahan kriitikalt konkreetsust. Eestis on paraku nii, et kõik on omavahel tuttavad, sõbrad ja sugulased isegi, nii et lihtsalt ei juleta otse öelda ja hakatakse hämama. Mina suhtuksin Eesti filmikriitikutesse kerge tagasiastuva efektiga, ei võtaks puhta kullana kõike, mis nad kirjutavad.
Kui nad kirjutavad välismaa filmidest, siis nad on siirad. Eesti filmist kirjutades ei saa aus olla. Kes see ikka tahab sõbra kohta halvasti öelda. Ja kui välismaa filmis vaatad karakterit, siis Eesti filmis vaatad Tolki. Kusjuures ma ei ütle, et kõik kiitvad arvustused oleksid ebasiirad, aga ettevaatlikuks teevad need küll.

Funk: Kas sõber ei või siis teha head filmi?

Kaus: Kui kiitus on siiras, kas ma siis ei või kiita? Ja kui ma tunnen inimest, siis ma ei tohiks üldse kirjutada? Nii ei tohiks mina näiteks üldse kirjandusest kirjutada, sest ma tunnen peaaegu kõiki Eesti autoreid. Laiemalt: kui me esitaksime nõude, et kirjanduskriitikat tohivad kirjutada vaid inimesed, kes ise kirjandust ei loo, siis me võiksime selle kokku suruda kolme Loomingu numbrisse!
Mina näen, et siin on jälle seesama Eesti väiksuse probleem - sestap tulekski hea kriitika puhul hinnata just seda humanistlikku aspekti, et kas autor muugib ukse lahti, kas ta hoomab neid filmi eetilisi allhoovusi.
Hea kriitika mõõdupuuks võiks olla lugeja reaktsioon: jah, ma mõtlesin täpselt sedasama, aga ma ei osanud seda sõnastada.