Tema uhiuus „Veripunane mäetipp“ (Crimson Peak, USA 2015) on mitmekihiline dekadentlik psühhoseksuaalne õudusmuinasjutt ainult täiskasvanutele. Siin on orvuks jäänud väärikas, kaunis ja jõukas tütarlaps Edith (Mia ­Wasikowska), kes on nii iseteadlik, et ei lähe mitte turvalisele vanale austajale, vaid salapärasele südametemurdjale, kes saabub kaugelt mere tagant Inglismaalt Ameerikasse. Värske kaasa veripunaste saviväljade keskel asuvasse kõdunevasse lossi kolides hakkavad neiuga toimuma aga kummalised juhtumid, millel on saatuslikud tagajärjed.

„Veripunase mäetipu“ puhul pole niivõrd tähtis loo sisu (­kuigi see on vaieldamatult põnev ja originaalne), vaid ­täiesti lummav vorm. Filmi ­visuaalne keel, production design ja kostüümid, mis on inspiratsiooni saanud 19. ­sajandi kunstist, on erakordselt elegantsed ja stiilsed. Siin on jube loss, mis hingab ja veritseb, mille tornid küll püüdlevad lunastuse ja taeva poole, aga kelder on täis vägivaldse mineviku õudseid varje; sünged gootipärased interjöörid, täis rõskeid koridore alateadvuse kõige räpasematesse salapaikadesse; ülikülluslikud viktoriaanlikud kostüümid ning putukakolooniad, kes oma tuima ilusa ükskõiksusega kõikjal lendlevad, paljunevad ja koolevad.

„ÕUDSELT ILUS“ FILM: Inglise härrasmehega abiellunud Edithiga (Mia Wasikowska) hakkavad abikaasa lossis hirmsad lood juhtuma.

„Veripunases mäetipus“ tegutsevad kummitused ja maniakid, purustatakse kolpasid, tehakse hirmsat pattu, jumaldatakse ja jälestatakse. Ent jättes kõrvale kire, õuduse ja ilu, mis on kõige selle mõte? Lubage, ma sõnastan: ükskõik kui jubedad ka poleks kuritahtlikud vaimud hauatagusest ilmast, on valusast armastusest sõgedaks näinud naine ikka palju hirmsam.

Alates 16. oktoobrist kinodes üle Eesti.