Filosoof-superstaarid
Filosoofia kohta kehtivad mõned kurvad eelarvamused. Esiteks: tõeline filosoofia on niivõrd sügav ja keeruline, et ta peab paratamatult jääma üksikute mõistjate privileegiks — üldmõistetavus on välistatud. Siit tuleneb: kes iganes kirjutab filosoofiast populaarselt ja huvitavalt, on haltuurat tegev diletant. Eelarvamustel on omadus kujundada reaalsust, nõnda piirduvadki andekad filosoofid enamasti kitsalt erialaste teadusartiklite- ja monograafiatega, vältides "haltuurat". Sellist käitumist soosib ka teadustulemuste hindamise süsteem.
Ei saa öelda, et eesti keeles oleks vähe populaarfilosoofilisi sissejuhatavaid teoseid, viimasel ajal ilmub neid pea igal kuul. Kuid kuna enamasti üritavad säärased teosed haarata endasse kogu Lääne filosoofia ajaloo, jäävad nad vältimatult pealiskaudseks ning lihtsustavaks. See, et õpime selgeks iga kuulsa filosoofi põhiteesi, ei juhata meid veel filosoofiasse. Süvafilosoofilised sissejuhatused (nagu nt. Tõnu Luige "Filosoofiast kõnelda") on aga algajate jaoks liiga keerulised. Kas lahendamatu vastuolu?
Lahendus tuleb lahe tagant
Soomes leitakse uusi lahendusi muudeski valdkondades peale kõrgtehnoloogilise tootmise. Lisaks Nokiale kestab seal juba paarkümmend aastat filosoofiabuum, mis on meelitanud paljud filosoofid populariseerimise teele. Seega ei tegele lahe taga populaarfilosoofiaga mitte akadeemilisest süsteemist välja tõrjutud heidikud, vaid loovusega õnnistatud professionaalid. Arvan, et Esa Saarinen ja Pekka Himanen on selle kategooria säravaimad esindajad.
Esa Saarinen (s. 1953) mängib keskset rolli Soome filosoofiabuumi käivitajana. Tema õpikutes ("Symposium" pole siin erand) on äärmiselt harmoonilises tasakaalus filosoofiline täpsus ning isikupärane ja huvitav stiil. Pole ime, et Saarineni õpikuid on Soomes väga karmi konkurentsi tingimustes müüdud peaaegu 100 000. Lisaks sellele on Saarinen juurutanud filosoofilise mõtlemise õpetamist ka paljudes Soome ettevõtetes — siit mõtlemisainet meie visionääridele: kas teadmispõhine majandus tähendab loodusteaduste tehnilist sümbioosi tootmisega või midagi enamat?
Pekka Himanen (s. 1973) on aga geenius, kes jääb kahtlemata 21. sajandi filosoofia ajalukku. Ta on üks andekamaid infotehnoloogilise ühiskonna mõtestajaid ja infovabaduse eest võitlejaid maailmas (vt. e.k, "Häkkerieetika"). Muide, tema filosoofiliselt ülierudeeritud "HIMerose" ilmumise ajal oli Himanen alles 23-aastane.
Kellele õpik, kellele romaan
Žanri ja kitsama funktsiooni poolest on kaks raamatut küllaltki erinevad. Kui "Symposium" on algajatele mõeldud õpik, mida kasutatakse mitmetes Soome gümnaasiumites, siis "HIMeros" on dialoogi vormis kirjutatud romaan. Nii et sisuliselt on hoopis "HIMeros" sümpoosium! Vaatlusaluste raamatute olulisteks ühisjoonteks on subjektiivsuse rõhutamine ja originaalne kompositsioon. Lisaks lugejate paelumisele peitub sellises lähenemises ka traditsiooniliste akadeemiliste vormide ja institutsioonide kriitika. Saarineni jaoks on oluline "lõhkuda filosoofia ja mittefilosoofia vaheline piirdeaed" ("Symposium", lk. 10), Himanen irvitab aga avalikult akadeemilise filosoofia üle (just Helsingi ülikooli filosoofia instituut mõistab romaani lõpus maale naasnud Sokratese teistkordselt surma).
Julgeksin mõlemat raamatut soovitada kõigile, kel on vähegi kannatust ja huvi filosoofia vastu. Samas tuleb hoiatada, et tegemist ei ole siiski lihtsustavate "igamehe-raamatutega" ega koomiksitega — värvilisi pilte ei ole ning ei keskenduta filosoofide elu puudutavate anekdootide jutustamisele. Vaatamata intrigeerivale stiilile ja elulistele näidetele — Himanen ei pelga teha seksiteemalisi nalju homo erectuse mõiste kohta (lk. 41) ega arutleda peldikufilosoofia võimaluste kohta (lk. 102) — säilitavad autorid filosoofilise relevantsuse, mis nõuab ka lugejalt süvenemist.
"Symposiumit" võiksid lugeda need, kes tahaksid saada ülevaadet Lääne filosoofia põhiprobleemidest ning tuntumatest filosoofidest, kuid on harilikke autorite kaupa kulgevaid teoseid liiga igavaks pidanud. Saarineni õpiku suurim väärtus seisneb just uudses liigituses, autor ühendab oskuslikult kaks erinevat lähenemisviisi: filosoofia ajaloo ning filosoofia põhiprobleemid. Raamat ei lähtu ei kronoloogiast ega kivistunud eristusest metafüüsika-tunnetusteooria-eetika, vaid avab filosoofiat n.ö. jõuväljadena. Näiteks on kõik pöördelise tähtsusega filosoofid, kes panid kahtluse alla seniseid mõttemalle, liigitatud alajaotuse "Filosoofia küsimärgistav jõud" alla, metafüüsilised teleoloogilised ajalookäsitused "Filosoofia ühendava jõu" alla jne. Õpiku muudab interdistsiplinaarseks filosoofia dialoog ilukirjandusega, iga teema lõpus on katkend mõne asjakohase kirjaniku sulest. Kõik kokku on üldiselt parajalt väljapeetud, veidi liiga palju on moele lõivu makstud ainult ühes kohas — peaaegu kõikidesse alajaotustesse on üritatud sisse toppida feminismi. Omaette küsimuseks jääb, kas "Symposiumit" saaks õpikuna rakendada ka meie gümnaasiumides, igatahes räägivad selle vastu mitmed trükitehnilised puudused nagu liiga hele kiri ning halb köide.
"HIMeros" filosoofia põhivoolusid ei eksplitseeri, vaid keskendub argumenteerimisele. Tegemist on vestluse vormis kulgeva romaaniga, kus tegutsevad teadususklik tehnokraat, katoliiklane, ökoterrorist, tundeline bimbo ning intriigi koos hoidev Sokrates. Teose esimeses osas vaieldakse oleva tekkimise üle — siin põrkuvad moodne kosmoloogia, religioon ja skeptitsism, teises osas keskendutakse keskkonnaeetikale ning kolmandas osas esitab Sokrates (ehk siis Himanen ise) himerootilise filosoofia manifesti (himeros on kreeka keeles elulust, kirg). Soome publiku köitmiseks toimub vaidlus kujuteldava hokimatšina. Kui institutsionaalsel mõtlemisel argumendid lõppevad, siis hävitatakse dissident Sokrates füüsiliselt, nagu see ikka ajaloos juhtub.
Puust ette tehtud mõte
Lisaks kõigele on Himaneni teoses ka nauditavad implitsiitsed süvatasandid, vaidluste käigus käiakse vihjete kaudu läbi terve filosoofia ajalugu. "HIMerost" võiks võrrelda Madis Kõivu teostega selle vahega, et puudub Kõivule omane raskepärasus. Filosoofiavõõraid lugejaid peaks paeluma arutluse tasand, erudeerituid aga vihjete tasand. Kuid ka algajad ei pea süvakihtidest ilma jääma, nimelt on tõlkija Kalle Kurg võtnud vaevaks kõik hämarad tekstikohad ära kommenteerida.
Tegelikult on "HIMeroses" peidus veel teinegi raamat, sest tõlkija kommentaarid ületavad mahult põhiteksti! Täiesti harivaks võib pidada seda, et antakse lühikommentaare isikute kohta, kellele tekst viitab, ka Kure poolt koostatud mõtlemisülesandeid võib aktsepteerida. Kuid tõlkija ei piirdu sellega, kommenteerides grafomaanliku ohtrusega ka raamatus esitatud argumente. Kas teile meeldib inimene, kes seletab alati ära anekdooti puändi? Kui ei, siis lugege "HIMerost" vähemalt esimesel korral kommentaare eirates.
