Filosoofia Elvis Helsingis
Kahel päeval toimunud loengud ja filmivaatamised osutusid auditooriumid-pilgeni-täis-populaarseks ja kuivõrd Žižek ei olnud kitsi, kiites kohalikku kliimat ning kinnitades oma kiindumust Sibeliuse loomingu vastu, paistis sümpaatia olevat vastastikune.
Žižeki külastus põhjanaabrite juurde oli seotud kahe teda puudutava raamatu väljaandmisega Soomes. Esimene neist kannab pealkirja “Politiikka, idiootti”, mis keskendub Soome hetkeseisule majanduses – finantskriis ja populismi pealetung.
Raamatu formaat seisneb väljatoodud probleemides Soome majanduspoliitilisel maastikul, millele järgnevad Žižeki poolt pakutud võimalikud lahendused. Kõik pärit tema varemilmunud raamatutest. “Politiikka, idiootti” panid kokku ajalehe Voima peatoimetaja Kimmo Jylhämo ja samas väljaandes töötav Hanna Kuusela. Teine väljaantud raamat – “Pehmeä vallankumous” ehk “Pehme revolutsioon” – sisaldab kümmet Žižekiga kahasse valitud varemilmunud esseed, mille ühiseks nimetajaks on revolutsiooniidee elushoidmine.
Žižek ise ja tema vaated kommunismile on ilmselgelt kuum kaup.
Kevadel mehe organiseeritud kommunismi konverentsil Londonis oli 800 osalejat ja rohkem poleks kasutuses olnud ruumidesse mahtunudki. Nädalalake enne Helsingi loenguid intervjueeris Žižekit BBC saates “Hardtalk” Steven Sackur. Täispikkuses intervjuu on saadaval, nagu paljud teised samalaadsed, ka YouTube’is.
Žižeki ideed on oma kõlalt üsna jõhkrad, mistõttu peab mees pidevalt oma seisukohti täpsustama ja väidetavate eksiarvamuste kohta seletusi jagama. Mida Žižek soomlastele rõhutas, on see, et ta ei oota, et tänu üleilmsele majanduslikule jamale hakkab ühiskond üleöö kommunistlikele ideedele uuest nurgast lähenema.
Küll aga näeb, et seda, mida demokraatialt loodeti – solidaarsust, õiglust –, ei ole siiani juhtunud. Nõnda peaksidki liberaal-kapitalistlikku korda pimesi usaldavad inimesed skeptilisemad olema ja jätkama veelgi täiustatuma alternatiivi otsimist – Žižeki jaoks on küsimuse all sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi perspektiivikus üldiselt. Ta seob selle Singapuri näitega (nn Aasia väärtustega kapitalism) ja väidab, et oma dünaamiliselt produktiivse kapitalismiga ei näe Singapur põhjust pöörduda ka sisuliselt nüüdisaegse lääneliku demokraatia poole.
Nendele, kes viitavad kommunistliku režiimi kuritegudele ja võrdlevad kommunismi fašismiga, vastab ta aga terase küsimusega – “Kus hakkasid asjad kommunismi jaoks viltu kiskuma?”. Fašistid teadupärast olid algusest peale üsna kindlad oma kavatsuses ja nende teod lähtusid sellest. Kommunistid aga paistsid alguses üsna süütud ja kui stalinism oma kohutavate inimsusevastaste tegudega lagedale tuli, oli see siiski mõneti üllatav. Žižek rõhutab revolutsioonist rääkides, et vaid ühe osa moodustab selles võimu ülevõtmine, kuid tõeliseks katsumuseks saab hoopis vastuse leidmine küsimusele, mis saab järgmisel päeval – kuidas võimule tõusnud mõtestavad ümber ja suudavad toimima panna igapäevaelu.
Kommunism toimiks tema sõnul vaid nõnda, et turg ja riigisüsteem funktsioneeriksid täiesti eraldi ideoloogiast. Ideoloogia aga toimiks pigem taustal kõlava hääle ja ridade vahele peidetud sõnumi kui konkreetsete ja otseste avaldustena. Žižek toob sellele paralleeliks stseeni filmist “Casablanca”, mille algus kubisevat vihjetest selle kohta, et peategelased olid vahekorras, hoolimata sellest, et seda ei näidata.
Žižeki kui märgatava slaavi aktsendiga rääkiva neurootiku loengud on õige keerukad kuulata. Ometigi oskab ta panna kuulajaid kaasa mõtlema. Osa sellest võib kindlasti panna tema n-ö stampnäidete süüks, millest nii mõnigi pärineb juba “Ideoloogia ülevast objektist” ja seetõttu on kuulajatele liigagi tuttav.
Žižeki ideed ja teooriad on kahtlemata julged ning paljud süüdistavadki teda möödunud sajandi suurimate õuduste rehabiliteerimiskatsetes. Mehe enda sõnul ei soovi ta midagi sellist ja ta ei suuda ette kujutada midagi hirmsamat kui stalinism. Ometigi jääb sisu tihti tagaplaanile ja ambitsioonikad pealkirjad teevad oma töö.
Helsingis toimunud kaks loengut kandsid pealkirju “What does it mean to be a communist today? / Olla kommunist – mida see tänapäeval tähendab” ja “Cinema and idoeology / Filmikunst ja ideoloogia”. Viimasega komplektis näidati ka kaht filmi: Žižeki enda “Perverdi kinojuhti” ja Žižekist tehtud portreefilmi “Žižek”. Väidetavalt on Tallinna Ülikoolgi püüdnud Žižekit loengut pidama meelitada – ehk läheb see peagi õnneks ja saame kõik oma silmaga kaeda, kellega siis õieti tegu on.
