Kindlasti jõudis see ähm ka Flaming Lipsi ning bändi pikaajalise – peaaegu et bändi liikme – produtsendi Dave Fridmanni kõrvu. Ning kuidas on nad nüüd uue, järjekorras juba kaheteistkümnenda Flaming Lipsi juures käitunud? Teinud pehmekõlalise, õrna ning kõrvulimpsiva pop-psühhedeelia plaadi? Ei, nad sõidavad lõrisevast buldooserist ehitatud turbokuukulguriga kõik ootused ja ettevaatlikud eelarvamused, mis bändi enese olukord lubab ette kujutada, lömaks. Flaming Lips on aastaks 2009 valmistanud pläriseva ja tuhmi lo-fi-plaadi. Mul ei ole jõudu viimase lause otsa nii palju hüüumärke trükkida, kui tarvis oleks. Sest see on ometi Lips, bänd, kelle klaarid ja helged noodid, nagu oleme harjunud, lülitavad taevas ükshaaval tähti särama.  

Esimese loo “Convinced of the Hex” esimesed stereosekundid – kägisev kitarr paremas kõrvaaugus ja kubisev ulmefon vasakus ning neile otsa kukkuv plekine helipraht – on kui sissejuhatav signaalkella tirin, tere-tulemast tuhandete ja tuhandete saundide maailma, ning mitte kõik helid siin ei ole ilusad või meeldivate killast. Siin tumedas virvarris kõlab midagi nii rumalat nagu valjuhääldite kõrval helisev mobiiltelefon, mõned (ebaloogilised) helid ragisevad ja prõmmivad füüsiliselt kuulmetesse (mis annab mõista, et nad on “kompresseerimisega” alustanud juba stuudios, kasutanud seda tööriistana kunsti loomisel). Ning solist Wayne Coyne ei laula peamiselt oma tavapärast külmetanud kurguga isahirve falsetti, vaid liigub nõiutult ja ohtuaimavalt madalamatel nootidel.  

Üle tunniajane “Embryonic” kõlab kui helide romula. Ägisev, vaenulik, hävinev. Mõistagi vedeleb siin ka kauneid esemeid ja et tegu on siiski Flaming Lipsiga, loovad nad kaosesse laiali pillutud roostetavast kolast kauni teose. Need saundid, need on vaid pool jutust, pool uudisest. Wayne, multiinstrumentalist Steven Drozd, bassist Michael Ivins, trummar Kilph Scurlock on pööranud ka psühhedeelia-viisikestega märksa süngemaks. Meloodiakülluse asemel on siin lonkavat, aga motoorset krautrock udjamist, psühh-rock aelemist ja roiutavat transsi. “Embryonic” on sõge B-filmi labürint. Teatud mõttes kui tagasivaade Lipsi algusaegade, 80ndate robustse garage-rock’i suunas, kuid pahasid ja väga pahasid aineid ning katsetamisi täis loomekarjäär on teinud neist vilunud ja majesteetlikud kunstnikud, kelle uus ja julge eksperimentaalne käekiri, selle õnnestunud ambitsioonikus paneb iga underground-psych-rock-nooruki kadedakstegevaid hallutsinatsioone nägema. Laia publiku tarvis rohkem kui ohtlik megaoopus, muusikaperverdid hõõruvad aga käsi. 9