FOLGIMÕTISKLUS III: Laupäeva staariks oli balalaikavirtuoos

Laupäeval sai Viljandis tõesti maailmaklassi staare näha. Mitte et see teab mis suur üllatus oleks, folgile on ikka kutsutud ainult tõelisi virtuoose. Aga see, mida Aleksei Arkhipovsky balalaika kolmel keelel korda saatis, ületas ka kõige kõrgemad ootused.

Oli neid, kes veel hilisöölgi kahtlesid, kas pillile keeli polnud lisatud. Balalaikat saab veel tänagi kuulata, aga Aida saali mahtuda pole teadagi lihtne.

Teise maiuspala osaks said laupäeval need, kes avapäeval Zetodest, Lenna Kuurmast ja Tsibihärbläseq'st ilma jäid. Kirsimäe õhtupimeduses sai neid uuesti näha ja kontserdi aeg räägib enda eest - laupäeva õhtul kell kümme on enamasti üles astunud kõlavama nimega välismaalased, aga vaevalt keegi neist Zetodest enamat oleks suutnud. Mõne aasta tagusest koolipoiste pundist on saanud tõeline suure lava bänd, kes seob setu lugudesse kokku kõik, mis ette jääb - heavy metalist ska'ni.

Muide, kui juba kord Viljandis olete (ja pühapäevase publikumagneti Järsumäe Virve juba ära näinud), tasub ka niisama ringi uidata. Nii võite näiteks avastada, et järve äärde pääseb mööda tänavat, mille nimi on ei rohkem ega vähem kui Vesiflirdi. Aga see pole kaugeltki ainus saladus, mida Viljandi varjab.