Formaalne kuraatori­näitus versus huvitavad rahvuspaviljonid

Harry Liivrand reastab oma Tipp-10 rahvuspaviljonidest äsja avatud 53. Veneetsia biennaalil.

Kõige formaalsem, kõige apoliitilisem, kõige sisutühjem kuraatorinäitus, mida ma alates 1999. aastast Veneetsia biennaalil käies näinud olen, selline on mu reaktsioon pärast hiiglasliku Arsenale ja Giardini pargi Itaalia paviljoni külastamist. Uuskonservatiivsus oma puhtal konserveerival, alalhoidlikul kujul. Muide, uuskonservatiivsuse tulekust suurnäituste kureerimis-ideoloogiasse kirjutasin juba 2005. aasta biennaali kriitilises ülevaates (Kunst.ee 3, 2005), nii et tendents süveneb. Ka 2007. aasta biennaali kuraatoriprojekt oli omast kohast võttes dialoog uuskonservatiivsusega, nimelt museoloogilisel ja akadeemilisel pinnal, kuid mu mälestustes lõpptulemusena ikkagi väga erinevaid publikurühmi vaimustanud näitus.

Tänavuse, järjekorras 53. Veneetsia biennaali peanäituse kureerinud rootsi kunstiteadlane, Frankfurdi kunstiakadeemia professor Daniel Birnbaum on oma projekti pealkirjastanud “Making ­Worlds” (“Tehes maailmu”) ning komplekteerinud ekspositsiooni peamiselt neomodernismist ja postminimalismist lähtudes. Kirjutades saatetekstis, et ainuüksi “mõned märgid paberil” loovad uue maailma, kõneleb kuraator allpool sõnade “Tehes maailmu” erinevatest tähendustest eri keeltes, küttes lootust visuaalselt ja sõnumeilt mitmekesise väljapaneku suhtes.

Kuid ekspositsioonid ei kanna seda määratu semantilise tähendusväljaga näitusetiitlit välja, peaaegu täiesti puudub projekti tõlgendamise sotsiaalne (mida kuraator küll oma intervjuudes on lubanud, vt näiteks ajakirjas Artpress 357, 2009) ja poliitilise aktivismi tasand (kui selleks mitte pidada Öyvind ­Fahlströmi ammu klassikaks saanud “maailmakaartide” ­esitlust). Enim vastavad Birnbaumi kontseptsioonile – ning peamiselt esteetilistel põhjustel – paviljonidesse ehitatud uued ulmeliselt mõjuvad keskkonnad, environment’id. Kahjuks vaid paljutõotavaks sissejuhatuseks Arsenalele jäävadki Lygia Pape’i ja ­Michelangelo Pistoletto emotsionaalselt võimsad ruumiinstallatsioonid, millele Giardinis sekundeerivad Tomas ­Saraceno ja ­Nathalie Djurbergi tööd. Muidugi oleneb näituse retseptsioon kriitiku vaatamistavast ja maitsest, kuid nii formaal­selt kokku pandud väljapanek mehelt, keda pealegi reklaamitakse biennaaliajaloo noorima kuraatorina (Birnbaum on 46aastane), on pettumus. Pettumuse valmistasid ka mõne tänapäeva juhtfiguuri, nagu ­Wolfgang Tillmansi või ­Dominique Gonzalez-Foersteri teosed, mis sisuliselt küll “Making Worldsi” hillitsetud üldtooniga sobisid. Üllatuseks osutusid vene virtuoosse joonistaja ­Pavel Peppersteini sarjad – ta lisab Kabakovi etableerunud lubok-pildikeelele popilikuma kerguse.

53. biennaal on suurem kui kunagi varem. Lisaks kuraatorinäitusele ja 77 maa paviljonidele näeb vähemalt 44 satelliitprojekti (näitused, filmi­demonstratsioonid, seminarid jne) ning biennaaliks ajastatud muid kunstisündmusi. Viimastest jätsid mulle vapustava mulje prantsuse miljonäri François Pinault’ uus kunstimuuseum Suure Kanali suudmes endises tollihoones Punta della Dogana (suurepärane interjööride ümberkujundus jaapani tähtarhitektilt Tadao Andolt), Jan Fabre, Wim Delvoye ja Mona Hatoumi näitused.

Rahvuspaviljonide väljapanekud teevad Birnbaumi projektile viisakalt öeldes üks-null.

Loomulikult leidub ka nende hulgas nõrku ja ebahuvitavaid, ent summaarselt on pilt positiivne.

Eestit esindab teatavasti Kristina Norman poleemilise projektiga “After-War”.

Järgnevalt minu subjektiivne valik parimaist paviljonidest t& ;aum l;hestiku järjekorras.

Hispaania paviljon

Miquel Barcelo segatehnikas 18 monumentaalmaali. Pildid gorilladest ja Aafrika kõrbemaastikest ning abstraktsed kompositsioonid demonstreerivad hiilgavat ja jõulist maaliliste väljendusvahendite valdamist, suurte pindade perfektset läbitöötamist ning eri žanride vaba valdamise kunsti – oskust, millega enamik maalijaid kiidelda ei saa.

Iiri paviljon

Kolmest kunstnikust avaldas mulle enim muljet Kennedy Browne, kes vaimukalt, paraja (enese)irooniaga kohtleb Milton Friedmani pliiatsi ja vabaturumajanduse vahekorrast kõnelevat demagoogilist teksti ning Dublini multikultuurilise elanikkonna keelelise (linnas räägitavat 167 keelt) kommunikatsiooni võimalusi tõlkemootorite vahendusel. Automaatsed tõlketekstid, sealhulgas inglise-eesti (on ka eesti-filipiini – sic), panevad naerust oigama!

Browne’i retooriline projekt osutub muu hulgas hoiatavaks näiteks kultuuriliste erinevuste, kontrollimatu migratsiooni ning tehnikakultuse kohta.

Inglise paviljon

Ma küsin – kuidas kirjeldada iluelamust?

Traditsiooniliselt, nagu ka USA, panustab Inglismaa Veneetsia biennaalil alati rahvusvahelisele nimele. Sel aastal esineb Inglise paviljonis mustanahaline videokunstnik Steve McQueen kahele ekraanile projitseeritud 30minutilise filmiga “Giardini: A Fairytale”. Üks poeetilisemaid filme, mida näinud olen. Kummaline paradoks: filmis ei juhtu õieti midagi, aga vaataja kontsentreerub ekraanile sada protsenti. McQueen justkui ainult registreeriks toimuvat kiretu kõrvalpilguga, ja sellest pilgust sünnib mõrkjashell sümbolistlik jutustus ühest suletud pargist.

Pargist, kus paviljoniaknad on kinni löödud, kus jooksevad ringi koerad, kus kergelt tibutab, kus valitseb sügismeeleolu, kus pimeduses hõõguvad sigaretiotsad, kus laterna all kohtuvad kaks meest ...

Prantsuse paviljon

Claude Leveque’i töö “Le grand soir” pole soovitatav depressiooni kalduvale või labiilse meelelaadiga indiviidile. Kunstnik kohtleb oma publikut kui katsejänest kinnises laboris – lootust jäetakse talle vähe. Musta värvi seintega paviljonist on kujundatud pime, surnukuuri või vangla või puuriga assotsieeruv ja emotsionaalselt ängistav labürintlik keskkond, teatraalne ja irreaalne, mille keskmises ruumis laperdavad tuules kolm musta lippu. Kauni trikoloori asemel lehvib ähvardavalt anarhismi sümbol, kodanluse igavene hirm ja luupainaja.

Saksa paviljon

Nagu biennaalil tavaks, ei saa sakslased üle ega ümber oma ajaloost. Kuraator Nicolaus Schafhauseni ideed ja Inglismaalt imporditud kunstniku Liam ­Gillicku tööd raamistavad seletused 75 aastat tagasi toimunud Hitleri paviljonivisiidist ning 20 aasta eest aset leidnud Berliini müüri langemisest. Neoklassitsistlikku paviljoni täidab seekord dialoog saksa omaaegse funktsionaalse disaini-imega, 1926 kavandatud nn frankfurdi köögiga, õigemini selle tänapäevase ratsionaalse variatsiooniga. Kui eesmärgiks seati võõrandusefekt (väljapanek tõukub ju küsimusest “What if?”), kehastab paviljon seda parimal moel. Ainus hubasust sümboliseeriv objekt paviljonis on ajalehte lõugade vahel hoidev kassikuju.

Serbia paviljon

Seal esineva kahe kunstniku töödest kõnetas mind Zoran Todorovici installatsioon “Warmth” pealtnäha harilikest vildikuhjadest. Tean inimesi, kellel see töö tõi kananaha ihule. Todorovic on valmistanud vilti, kasutades selleks 70% inimkarvu ja juukseid, 25% kiudu ja 5% muid materjale. Nii-öelda materjali taaskasutusse viimisena vaadeldavas projektis ühinevad inimese vabatahtlik moment (osa kolmest tonnist juustest pärineb juuksurisalongidest) ja sunnimehhanismi tulemus (osa karvadest tuleb vanglatest ja sõjaväest, kus juukselõikus või raseerimine on eri ­põhjustel kohustuslik) toote valmistamiseks, mis on parimaid isolatsioonimaterjale ja müra summutajaid (osa teosest moodustavad ka hääled).

Paratamatult seostuvad juurdelisanduvad metafoorid aga ka ühiskondliku kontrolli kriitikaga, psüühiliste painete, individuaalsete vabaduste, kommunikatsiooniprobleemidega ning muidugi kontsentratsioonilaagrite “vabrikutega”.

Taani ja Põhjamaade paviljon

Kummaline, suvaline, lõbus, ärritav, meeleline, erootiline, nartsissistlik ja sealjuures stiilne kahte paviljoni hõlmav projekt “The Collectors” 24 rahvusvahelise kunstnikuga, kuraatorid ­Michael Elmgreen ja Ingar Dragset. Taani paviljon lähtub kodanluse diskreetse võlu ja perekonnakriisi üsna traditsioonilisest käsitlusest, olukordi teravdavaks vahendiks lõikav iroonia (üks töödest Maurizio Cattelanilt). Põhjamaade paviljon see-eest manifesteerib allegoorilises võtmes homost kunstikoguja keskkonda, peent maitset ja camp-attitude’i, sisaldades muuseas gay-kunsti ikooni Tom of Finlandi joonistusi, Wolfgang Tillmansi hiigelfotot, Guillaume Bijli tööd, homopornot televiisorist piidlevat elavat modelli ja paviljoni ees teisendit David Hockney kuulsast basseinimaalist. Kuraatorid mängivad hästi stereotüüpidega, kuid ei paku üle.

Tšehhi ja Slovaki paviljon

Slovaki kunstniku Roman Ondaki kohaspetsiifilist installatsiooni “Loop” saab lugeda nn mullatoidurestorani koodis – see on ökokriitika kõige laiemas tähenduses. Giardini park jätkub katkestamatult paviljonis, ukseavadest (uksi pole) viib sisse pargirada, ruumis kasvavad samad puud ja põõsad. Paviljon meenutab metsiku taimestikuga üheks saanud Kambodža templeid, simulatsioon on täiuslik.

Tšiili paviljon

Puhta kunsti väljapanek, minimalismi ja op-esteetika sugestiivne ühendus. Manipuleerides neooni, sügavusillusiooni ja värviüleminekutega, muudab Ivan Navarro ühe Arsenale kõledatest saalidest visuaalselt uueks imaginaarseks keskkonnaks, kus on lihtsalt hea viibida.

USA paviljon

Superstaar Bruce Nauman, üks mu lemmikuid juba pikemat aega. Peale Giardini Ameerika paviljoni veel kahes kohas Veneetsias eksponeeritud väljapanek koondnimega “Topological Gardens” sisaldab nii kunstniku klassikalisi töid kui uuemat loomingut, tehnikaiks video, (vesi)skulptuur, neoon, joonistus, tekst, film, graafika, heli. Teemadeks suhted inimeste vahel, mõistmine-mittemõistmine, sotsiaalpoliitilised statement’id avalikus ruumis. Ja ka plakatlikku moraalilugemist. Kujundis võimas, valus ja kaunis.

53. Veneetsia biennaal kestab 22. novembrini.

53. Veneetsia biennali peapreemiaid

• Kuldlõvi parimale rahvuslikule paviljonile – USA paviljon
• Kuldlõvi parimale kunstnikule näitusel “Making Worlds” – Tobias Rehberger (Saksamaa)
• Hõbelõvi lootustandvaimale kunstnikule – Nathalie Djurberg (Rootsi)
• Äramärkimised: Lygia Pape (Brasiilia), Michael Elmgreen ja Ingar Dragset (Taani ja Põhjamaade paviljoni kureerimine)
• Elutööpreemiad: Yoko Ono ja John Baldessari (USA)