Fotojahimees

Tartu lähedal Kõrvekülas elav Sven Začek (27) muundus sujuvalt majandustudengist loodusfotograafiks ja loodusfotoajakirja LoFo peatoimetajaks.

Kui Sven Tartu ülikoolis majandust õppis, ei sobinud kevadine lõpetamisaeg talle kohe kuidagi. Ühe lõpu­eksami suutis ta küll ära te­ha, ent teise jaoks ei jätkunud aega ühelgi järgneval kevadel. Lihtsalt loodus lokkas ja Sven tahtis seda pildistada, mitte toas gammasid ja oomegaid pähe tuupida. Nõnda ongi Sven praegu täiskohaga fotograaf ja andnud välja kaks uhket ja ehedat fotoraamatut, "Värvide lend" lindudest (Varrak, 2007) ja "Kohtumisi metsloomadega" loomadest (Varrak, 2006).

Oled pärit Võrumaalt. Loodusearmastus tuli juba lapsepõlvest kaasa?
Kuni ülikoolini elasin Võru linnas. Maal sai käidud ainult suviti vanaema juures Valgamaal. Siis lõi loodusehuvi ka välja. Kuid pigem sellisena, et oli soov paksu metsa sisse onne ehitada. Metsas käimise tung oli kuidagi sees, kuid loomadest ja lindudest ei teadnud ma siis midagi.

Millal ja millest sündis hetk, kus sa juba teadlikult haarasid kaamera, et minna loodusesse midagi-kedagi pildistama, mitte niisama uitama?
See võis olla 2003. aasta lõpupoole, kui olin just ostnud oma esimese pee­gel­kaame­ra. Siis läksin normaal-suumiga kitsi taga ajama. Ajasin ka, kuid pilte ei tulnud. Sain aru, et võib küll osavalt hiilida, kuid normaaliga ikka loomast pilti ei saa. Teleobjektiivi vajadus oli ennast ilmutanud.

Su objektiiv näib loodusest ahmivat kõike, mis parasjagu põnev tundub, ent on sul ka lemmikmodelle?
Lindude hulgast händkakk ja jäälind, loomadest ikka üle hundi ei võta. Mõtlen tema peale tihti, kui metsas hulgun. Aga kui olen pikemat aega elukaid pildistanud, siis tuleb tugev tung maastikke jäädvustada. Ikka selliseid, kus on peal vesi. Vesi on müstiline ja väga muutlik ning alati peegeldab ta taevas mängivat valgust omal tumedal moel. Olgu see vesi siis meres, järves või rabalaukas, mind võlub ta ühtemoodi.

Kõige keerukam olukord, kus oled seni pildistades olnud?
Eks siis on keeruline pildistada, kui ennast mugavalt ei tunne. Mina näiteks ei tunne ennast hästi mai alguse külmas vees. On olnud olukordi, mil teistmoodi ei saa, kui tuleb külma vette sumada. Näiteks eelmisel aastal olin kaks tundi rinnuni jõevees, et jäälindu pildistada. Õnneks oli väljas soe ja sain pärast kiiresti sooja sisse, kuid sessiooni lõpuks oli päris karm külm keres.
On tulnud ette ka igasuguseid mudas roomamisi. Õnneks on kõik need korrad ennast ära tasunud ja pakkunud pilte, mida ilma ennast ohverdamata poleks kuidagi saanud. Ühesõnaga, pole tulnud kahetseda.

Kus on piir, mida sa ei ületa?
Enda puhul vist piiri väga pole, kuid väga selge piir on pildistatava suhtes. Ma ei taha kunagi nii pildistada, et ma oma modelle häirin. Alati kui võimalik, proovin sama rasket teed pidi ka modelli juurest eemale hiilida. Mitte nii, et jõudsin näiteks mõnele linnule külje alla ja tegin oma pildi­isu täis ja tõusen nüüd sealsamas püsti ja astun koju. Linnuke saaks ju šoki. Selliseid asju püüan vältida.

Kas loomi ja linde on raskem pildistada kui inimest?
Kohati on see tõsi. Loomi ja linde ei saa paluda midagi teha. Kuid inimesed kipuvad vaatamata palumisele omasoodu käituma. Kohe on aru saada, kas pilt on tehtud loomulikus või poseeritud olukorras. Tõeliselt head fotograafid suudavad aga ka inimesed loomulikult poseerima panna. Minu puhul see vist ei kehti, sest pole inimesi nii palju pildistanud. Siiski küllalt palju, et aru saada, mil lest puudu jääb... Loomade puhul suudab samuti hea fotograaf lõpuks ikkagi selle pildi kätte saada. Tuleb lihtsalt nende käitumist teada. Seega, kui eesmärk on pildistada paarituvaid tiivulisi, siis pole mõtet talvel väljas külmetada ja loota, et linnud nüüd kaamera ees sooja tegema hakkavad. Nad ei hakka, nende bioloogiline kell ei käsi seda.

Kui tuleks keegi tänuväärne sponsor praegu ja ütleks: "Okei, maksan sulle kinni reisi ükskõik kuhu," siis kuhu tahaksid pildistama minna?
Antarktikasse! Külmad maad on mind alati tõmmanud. Talv on ka meie kodumaal üks mu lemmikaegu. Ei teagi, kas seda, mis meid kaks viimast aastat külastanud on, saabki enam talveks nimetada... Seepärast tahaksin oma silmaga selle külma mandri ära näha, enne kui kliima soojenemine liiga hulluks on läinud.

Hea foto saladus?
Hunnik teadmisi, kopatäis ettevalmistusi ja kulbitäis õnne.

Silma peab vist ikka ka olema?
Jah, kuid seda saab teatud määral kompenseerida teadmistega. Nii fotograafia- kui loodusealaste teadmistega.
Fotograafia on tehniline ala ja nii seebikas kui ka saja tuhande kroonine profikaamera teevad ilma inimese sekkumata ühesuguseid pilte. Seega teeb kalli varustusega asjatundmatu pigem seebikapilte.

Millest mõtled, kui parajasti ­ootad oma vaatluspaigas kotka pesale laskumist või metsseakarja möödumist?
Kui on pikemat sorti ootamine, siis kipub mõte igasugu omapäraseid radu mööda liikuma. Olles üksi kaua looduse keskel, õpib ennast väga hästi tundma. Siis on aega ennast analüüsida... ja tekivad ka igasugu uued pildiideed.

Kas sa karu ei karda?
Kardan ikka. Karu on üksainuke olevus, keda ma kardan. Aga see on selline imelik kartus. Nagu kartus mingi keelatud ja huvitava asja ees. Äraootav kartus. Et kardan, aga ometi käin karu otsimas.

Oled koostöös Varrakuga andnud välja fotoraamatu nii lindudest kui loomadest. Mis on järgmine suurem projekt?
Üks suurem projekt on pidevalt käsil ja selleks on ikka Lofo. Iga Lofo kokkupanek on nagu keskmise raamatu üllitamine ja see on vahva.
Ka näitusemõtted on meeles mõlkunud, kuid eks paistab. Kõik võtab aega ja seda aega tahaks kõige rohkem veeta pere ja pisitütre seltsis ning looduses pildistades.