Kas keegi on rühkinud läbi pimeda metsa, kõndinud mööda raudteed ja undavate kõrgepingeliinide all, läbi öise ja võõra ja vägivaldse linna, läbi vesise tunneli mitte midagi kartmata, rahulikult, otsides midagi kaotatut, ainsaks kütuseks lootus ja igatsus? Et jõuda lõpuks päikese kätte.

Mul on tunne, et jonas.f.k tegi selle retke läbi. Kui mitte päriselt, siis oma peas. Jonas Kaarnamets, üks meie erilisemaid kitarriste, põhiliselt tuntud ansamblist Frankie Animal, tegi kergelt sünge moega, kuid helgevõitu albumi pärast spontaanset trippi Budapesti. Ja on see alles tripp. Ja see pole kitarriplaat. See on filmimuusika.

Palju õhku, palju kajasid, rohkelt oota­matuid külalisi. P-Funki biite, mahlakaid sünte, Jonase trademark pikad noodid sinna juurde. Teineteist kallistavaid hüpnootilisi tvänge. Ja – kui tõesti rühid mööda pimedust kusagile, siis ikka valdab korraks terve pea mõni troopiline harmoonia.

Kui lauljast rääkida, siis kui need helgemad hetked saabuvad, oleks jonas.f.k. natuke nagu UG justintimberlake.

Teist osa oodates.