Franz Kafka saladus

Tõlkija Mati Sirkel seletab Kafka vaimu ja selle käekäiku.

“Selle loo “Otsus” kirjutasin ma /…/ ühe hooga kella kümnest õhtul kuni kella kuueni hommikul. Suutsin istumisest kangeks jäänud jalgu kirjutuslaua alt vaevalt välja tõmmata. Kohutav pingutus ja rõõm, kuidas lugu minu ees arenes, kuidas hoovus mind edasi viis. Mitu korda sel ööl kandsin ma oma raskust seljas. Kuidas kõike võib öelda, kuidas kõigi, ka kõige võõramate mõtete jaoks on valmis suur tuli, milles nad kaovad ja taassünnivad … Ainult nii võib kirjutada, ainult säärases ühtsuses, keha ja hinge täieliku avatusega.” Nii pihib Kafka oma vägagi intiimsele päevikule.

Kas sellise ainukordse elamuse läbiteinul ei jää elus enam muud eesmärki kui üritada seda korrata, aina uuesti ja uuesti – oopiumisuitsetaja, absindijooja, müüdilooja… Ohvrid, mis Kafka kirjutamisele tõi, olid üüratud: askeetlik poissmeheelu mitmest kihlumisest hoolimata, üksildumine, “ainsaks paraadjuudiks” olemine vihatud töökohal, lõpuks ka haigus kui karistus, nagu ta ise arvas. “Minus endas pole ilma inimkontaktideta ühtegi nähtavat valet. Suletud ring on puhas.” See tunnetus nõudis kõrget hinda. Selline enesepiinajalikus vastuolus elamine, pidev süütunne paistab siiski olnud lausa eelduseks eripärale, mis Kafka loomingut märgistab. Vahest ta tajus oma erandlikku ainulaadsust ja leppis selle hinnaga. “Patt on tagasipõrkumine omaenda missiooni ees,” arvas ta. Seda pattu ta niisiis ei teinud, sest tema missioon oli kirjutamine.
Meenutagem, et Kafka kaasaegne oli Hašek, kelle Švejki miski ei üllata. Kafkat ja tema K-sid üllatab kõik, neile on kõik mõistatuseks. Ja mõistatuseks jättis ta palju ka lugejaile.
Suur mõistatus on 1924. aastal kurgutuberkuloosi surnud Kafka testament, milles ta palus sõber Max Brodil kogu käsikirjaline pärand hävitada. Brod ei teinud seda – tal olid omad põhjendused – ja avaldas kõik Kafkast mahajäänu. Sõbrad tajusid Kafka isiksuse salajõudu ja pühendumuse tõsidust juba eluajal ning päästsid ta loomingu, öelgu Milan Kundera Brodi omavoli kohta mida tahes.
Lisaks eluajal ilmunud seitsmele raamatukesele ja vaatamata teadaolevale käsikirjade isepõletamisele või oma silmade all põletada laskmisele (paljugi kadus ka gestaapo keldreisse) on Kafka säilinud teoste korpus aukartustäratav.
Kafka oli salateadmiseks suhteliselt kitsale gurmaanide ringile, kuni pärast sõda hakkasid ilma tegema eksistentsialistid, kes kirjanduslikeks tunnistajateks võtsid endale Kierkegaard’i ja Kafka. Siitpeale on Kafka kohta kirjutatu mahult võrreldav ehk Goethet käsitleva sekundaarkirjandusega. Sartre’il ja Camus’l käis teooria ees ja looming tuli järele. Kafkatki püüti teooria liistule tõmmata, kuid sai ka üha selgemaks, et kadudeta pole see võimalik.
Ma ei usu, et Kafkat on mõjutanud kabala salateadus (vt näit. http://members.aol.com/ kafka100/kafkakabbalah.htm) või üldse teooriad. Tema ammutab isiklikust, kõigel on kogetu pitser, arhetüüpsuse jälg. “Kunst on alati kogu isiksuse asi. Seetõttu on ta põhilises traagiline.” Aga juudi ajalooline taak oli tal juba geenides ja seda tuleb tema puhul muidugi alati arvestada. Ja juudina võis ta ammutada sügavalt, piibellikest kihtidest.
Kafka politiseerimine ja vaesustamine reaalsotsialismi ajal oli paratamatu, sest osa tema visioone, võrdpilte ja mõistulugusid sobis oma pindmises kihis nagu vabadusvõitlejate tellitult näitama inimvaenulikule võimule tema tegelikku nägu. Võim kartis ja tõrjus Kafkat tõsiselt, kuigi tegu oli vaid tema sügavuse pinnavirvendusega. See moonutamine oleks teda ehk mõrkjalt muigama pannud. Temast on üritatud kultuskirjanikkugi luua, aga see paneks ta küll end hauas ümber pöörama. Nii terav on vahe praegushetke trendihaipimise ja Kafka tõsiduse vahel.

Tõesti vähe on autoreid, kes säärase käsitlustelaviini alla maetuna ise kõneldes ikka nii ehedalt ja värskelt elule lahvataksid. Kafkat pole õnnestunud surnuks rääkida, ta on jätkuvalt väljakutse ja saladus.
Nüüd saame teda taas lugeda tema endana, sundidest priilt, ja mõista, et müüdi mõõtkavas elav, igavikke liigutav, üleisikulist seadust ja vastutust otsiv autor räägib võimust ja võimetusest kui sellisest, sõltumata tema avaldumise igakordsest süsteemist.

Ta “veeretab ajaloolise kulgemise panka nagu Sisyphos oma kivi. Seejuures juhtub, et panga alumine külg satub valguse kätte. Seda pole meeldiv näha. Kuid Kafka on võimeline seda vaatepilti välja kannatama. “Progressi uskuda ei tähenda uskuda, et progress oleks juba toimunud. See poleks mingi usk.”” (Walter Benjamin)
Benjamini meelest on Kafka lood nagu valla läinud mõistujutud.
“Väljend “valla läinud” on aga kahetähenduslik. Kui pung läheb valla õieks, siis paberist volditud laevuke, mida lapsi tegema õpetatakse, vallandub siledaks leheks. Ja mõistujutule on tegelikult omane see teist laadi “vallaminek”, lugeja nauding seda siluda, nii et tähendus jääb pihu peale. Kafka mõistujutud lähevad aga valla esimeses tähenduses – nii nagu pungast saab õis. Sellepärast sarnaneb nende produkt poeesiaga.”

Mida on Kafkal öelda tänapäeva muutunud maailmale ja lugejale? Tema tekstid näitavad pea maksimaalselt, millise mahu ja tihendatuse võib saavutada kirjanduslik kujund, kui universaalseks ja ajatuks võib saada kõige täpsema detaili kaudu. Nad ei esita mingeid õpetusi või lahendusi, nad küsivad äärmise pingega mõtte järele selles näiliselt äraseletet ilmas. Ja selles on nende eksemplaarsus – mitte leppida lihtsustava enesepettusega, mitte sulgeda silmi: “Olge rahulik ja kannatlik. Laske kurjal ja ebameeldival rahulikult endast üle minna. Ärge põigelge tal eest ära. Vastupidi, silmitsege teda täpselt. Asetage aktiivne mõistmine reaktiivse ärrituse asemele ja te kasvate asjadest üle. Inimene võib jõuda suuruseni ainult omaenda väiksuse kaudu.”
Benjaminil on õigus: Kafkal oli harvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua, visionäärne olla. “Kirjaniku ülesandeks on juhtida isoleeritud surelik otsatusse ellu, juhuslik seaduspärasesse. Tal on prohvetlik ülesanne,” arvas ta ja ka täitis seda ülesannet: loetagu näiteks juttu “Karistuskoloonias”. Tema elutõe keskne mõiste on “hävimatu” – das Unzerstörbare –, mis ei lase tal elu ja tõde ei Sartre’i ega Camus’ vaimus mõttetuks kuulutada. Följetonistlik “literatuur pingutab, et asetada asjad meeldivasse, siredasse valgusse. Kirjanik on aga sunnitud tõstma asju tõe, puhtuse ja püsi valdkonda. Literatuur otsib mugavust. Kirjanik on aga õnneotsija ja see on kõike muud, ainult mitte mugav.” – Luuletaja “laul on talle isiklikult vaid kisendamine. Kunst on kunstnikule kannatus, mille abil ta vabastab end uue kannatuse jaoks. Ta pole mingi hiiglane, vaid üksnes rohkem või vähem kirev lind oma eksistentsi puuris.”
Kafka moraalne puhtus, tundlikkus ja nõudlikkus kõneleb igast tema kirjutatud reast ja öeldud lausest, seda näeb haaravalt ja selgelt Loomingu Raamatukogus äsja ilmunud Gustav Janouchi autentsetes “Kõnelustes Kafkaga”, mida võiks võtta omalaadi autokommentaarina.
Uus süsteem on meil kestnud juba piisavalt kaua, et näha ka tema varju ning mõista võimu olemust veel ühest rakursist. Kuis võiks küll lugeda Kafkat vanadest painetest vaba noor põlvkond, kes ei ole läinud trendi või meedia või võimu lõa otsa? Seda oleks huvitav teada. Puudutamata jätta ta neid ei saa.


Kafka eesti keeles
Mis on Kafka teostest eesti keeles veel puudu? “Päevik”, kirjad Felice’ile (750 lk), omastele, sõpradele, draamafragment “Hauakambrivalvur”, variandid ja pudemed.
Mis on olemas? Lisaks värskeltilmunud raamatule “Hiina müüri ehitamisel” on ilmunud “Kirjad Milenale” ja kolm romaani (“Protsess”, “Loss”, “Ameerika”, ühises väljaandes 1987), mille väljaande järelsõnale nagu ka Walter Benjamini esseele lühiproosaraamatus olgu siinkohas sügavama pildi saamiseks osutatud. Veel tuleks ehk öelda, et eestikeelne lühiproosakogumik erineb muudest sellega, et sisaldab fragmente päevikust ja kirjanduslikke hoovõttusid lahtiste lehtede ning variantide maardlast. Lisandunud on 51 lugu ja fragmenti, mida seni pole lühiproosakorpusse arvatud, ent Kafka editsioonipraktikat arvestades ei pea koostaja seda põhjendatuks.
MS

Franz Kafka.
“Hiina müüri ehitamisel. Kõik lühemad ja lühilood”. STRONG>
Tõlkinud Mati Sirkel, Ilvi Liive, Krista Läänemets ja August Sang. Valinud ja kommenteerinud Mati Sirkel. 20. sajandi klassika. Varrak, 2002. 704 lk.

Gustav Janouch.
“Kõnelused Kafkaga. Märkmeid ja mälestusi”.
Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu 2002 6/7. 93 lk.