Franz Kafka"'Ameerika"'
Ma ei ole kunagi Ameerikas käinud. Aga kui keegi mulle rääkis, kuidas ta seal kusagil tühermaal kahe võõra linna vahel astus ja teda tabas kohutavam kõhedus kui kunagi enne elus, siis meenus mulle "Ameerika".
Tegu on Kafka noorpõlveromaaniga ja see sobib kirjanikuga esmatutvuseks paremini kui ükski teine. Kirjutatud kergemas meeleolus ja vähem sünge kui hilisemad, ent samas sisaldab paljutki, mis hilisemal Kafkal kannab luupainaja varju. Esimeselt leheküljelt, alates kodumaalt teenijatüdrukuga seksimise pärast onu juurde Ameerikasse saadetud peategelase, 16aastase Karl Rossmanni saabumisest New Yorki, omandab kõik ebakindla ja nihkes tooni, mis nagu oleks peategelasega sündiv halb nali või unenägu, aga võibolla siiski mitte. Kogu oma rännaku ajal Uues Maailmas kaotab peategelane aina inimesi, asju, peavarju ja pidepunkte, lõpuks isegi nime, ja läheb aina rohkem kaduma (Kafka ise panigi loole pealkirjaks "Teadmata kadunud", "Ameerika" on tema toimetaja Max Brodi hilisem müüginipp). Maal, kus kõik asjad on maailma suurimad, on inimputukas maailma kaduvaim. Samas - kui hilisemad "Protsess" ja "Loss" on juba täiesti teadvuse sisegeograafias liikuvad teosed, räägib "Ameerika" paljuski just sellest äratuntavast reaalsest maast möödunud sajandi algul oma hiigelmajade, juhtmeid täis telegraafisaalide (mis on mitu korda suuremad kui kesktelegraaf Rossmanni kodulinnas), ja veidrate tehnikaimedega. Ja ta ei saa kunagi otsa. Ja kusagil, kaugel läänes, ootab Oklahoma, kus kõik võib veel hästi minna.
Eesti on jälle noor ja tubli nagu Karl Rossmann (mitte muserdatud ja piinatud nagu Josef K.), ja Ameerikal on siinse kollektiivse alateadvusega otsesem puutumus kui nõukaajal, kui romaan esimest korda eesti keeles ilmus. Võibolla saab 16aastasena "Ameerikat" isegi komöödiana lugeda. Vabadusesammas New Yorgis, muide, tervitab Rossmanni tõstetud mõõgaga.
