Frazer – futuristlike unelmate teostaja
Maineka teoreetiku Narva-Jõesuu sanatooriumis 20. augustil peetud loeng “Evolutsioonifilter: seemendav ja ise-organiseeruv arhitektuur” keskendus infotehnoloogia kui arhitektuuri arengu kiirendaja rollile. Frazeri meelest pole digitaalne maailm reaalse aseaine, vaid abivahend (linna)ruumi kasutaja soovide ja unistuste täitmisel. Arhitekt on endiselt visionääri rollis, kes “seemendab” projekti uudse nägemuse, disaini, ideega, misjärel infotehnoloogia aitab selle reaalselt teostada. Jätkusuutlik, ajas muutustega kohanev ja planeedi ökosüsteemiga arvestav arhitektuur tekib siis, kui intelligentne keskkonnateadlik virtuaalmudel ja reaalne ehitustegevus on lõpuks samased – protsess, mida Frazer nimetab autotektoonikaks. Ise-teadvus, ise-organiseerumine, ise-õppimine, ise-muutumine ja ise-[enese]parandamine on autotektoonika alustalad, mis arhitektuuripraktikates juurdudes aitavad tulevikus vähendada inimtegevuse kahju ökosüsteemile. Frazeri paljuski bioloogilistest protsessidest inspireeritud metoodika õpetab looma tehiskeskkonda, mis mõistab teda ümbritsevat loodust ning oskab sellega suhestuda.
Su viimane raamat isetekkelisest arhitektuurist on läbi müüdud, täna võib seda ainult vabalt alla laadida aadressil
Kas ilmumas on uus raamat?
Jah. Accelerating Architecture (“Kiirendades arhitektuuri”)on suunatud laiemale publikule, mulle meeldiks väga näha seda lennujaamade poelettidel…
Miks? Kas kujundamaks mõjuvõimsate inimeste mõttemaailma, jõudes äriklassis lendavate poliitikuteni?
Arhitektuuri tulevik on seotud kogu meie planeedi tulevikuga. Saabub hetk, kus arhitektuur muutub poliitiliseks küsimuseks. Ja poliitikutele jõuab lõpuks kohale, et mitte transpordisektor pole see, mis kõige rohkem energiat kulutab ja keskkonda saastab, vaid just ehitustegevus. Ehitustööstus, mis kulutab 50% maakera energiatoodangust ning saastest soojakadude ja jäätmete näol, võetakse sihikule. Kui see käes, hakatakse otsima arhitektuuri, mis tõepoolest suhestuks keskkonnaga.
Isetekkelise arhitektuuri teoorias räägid seemnete külvamisest – kas see on kuidagi suunatud ka lastele. Pealekasvava põlvkonna mõjutamine, näiteks läbi arvutimängude?
Mulle isiklikult arvutimängud kuigi palju ei meeldi, küsimus on pigem haridussüsteemis üldisemalt. Sümpaatne on Rudolf Steineri metoodika, mis rõhub käelistele/kehalistele oskustele – palju maalimist, tantsu, näitlemist, keelte õppimist kuulmise abil. Haridus peaks ülemaailmselt muutuma küsivamaks, loovamaks, stimuleerivamaks. Seisame siiani vastakuti väga piirava raamistikuga, kus lastele tuubitakse teadmisi.
Mina usun mängudesse – mängides süveneb laps täielikult oma loovasse maailma.
Rõhuksin pigem otsestele käelistele/kehalistele kogemustele noores eas, sest arvutimängude liigne rafineeritus võib viia reaalsusest võõrdunud fantaasiamaailmani. Mu enda lapsed ei vaadanud ei telekat ega mänginud arvutimänge. Aga kui virtuaalne ja reaalne sulaksid kokku – siis oleks olukord võib-olla teine.
Justkui arhitektuuripraktikas, kus kolmemõõtmeline modelleerimine hakkab asendama kahemõõtmelisi jooniseid – virtuaalne mudel kui reaalsuse ringvaade?
3D mudel on tegelikult enam kui ringvaade – temas peitub omamoodi intelligents. Ta pole teadlik ainult sellest, kus asjad on ja mis nad on, vaid ka seda, miks nad seal on. Oleksin palju õnnelikum, kui arvutimängud suunduksid sinnapoole.
Ideaalis võiks digitaalset mudelit ehitada sama-aegselt reaalse hoone/linnaga. Ja kui digitaalmaailma tipp-tehnoloogia sisaldub ka reaalsuses, siis on meil tegu virtuaalse mudeli ja tegelikkuse kokkusulamisega.
Mulle meeldiks väga selline sulam intelligentsest virtuaalsest mudelist ja reaalsest käegakatsutavast maailmast. Siiski tuleks ennast pidevalt kontrollida, sest ma ei taha, et arvuti hakkaks asendama reaalsust, mõtlemist ja visionäärsust. Tahan reaalset maailma ja loovust täiendada. Vaadates arvutimängu süvenenud last – see on asendustegevus, alternatiiv ümbritsevale maailmale. Jõuame peaaegu autistlike lasteni, mis on hirmuäratav.
Gehry Technologies on arhitektuuribüroo, Architectural Association akadeemiline kool, kuid oled teinud ka iseseivaid eksperimente. Kus on tulevik – mis on kõige tõenäolisem institutsionaalne raamistik, kus sünnib innovatsioon?
Reaalsed katsetused, eksperimendid. Tulevik on inimeste kätes, kes tahavad teada mis juhtub, mõtlemata tagajärgedele … Meie keskendume esmalt ideedele ja alles seejärel vahenditele, ning oleme hakkama saanud ka äärmiselt piiratud ressurssidega. Võitlus stimuleerib ajutegevust – näljasena jookseb mõte ehk kiiremini? Sügavale juurdunud bioloogiline reaktsioon – kui asjad pole keerulised, siis aju ei põtki.
Millega hetkel võitled?
Kuidas esimest korda maailmas tekitada sümbioos inim- ja masin-intelligentsi vahel, kombineerides mõlema poole parimad omadused. Arvutitehnoloogia kui võimas jõujaam, aju tagala. Paras võidusõit, sest paljud on läbimurdele lähedal.
Töötad Gehry jaoks – kuidas Sa küll sinna sattusid, miks?
Maailmas paistab olevat vaid 10-12 staar-arhitekti, keda teised arhitektid – kahju küll – tunduvad kopeerivat. Suurem läbimurre on seega tõenäoline näiteks Gehry farmaatsiatehasega Šveitsis, mida hetkel ehitatakse ja mis on üleni kaetud päiksepatareidega. Mõni taoline žest võib muuta tasakaalu arhitektuuriturul, nii et arhitektid üle maailma hakkavad oma maju päiksepatareidega katma – liblikaefekt, kus tiivalöök paneb aluse uuele trendile.
Ikkagi, miks just Gehry, mitte mõni teine staar-arhitekt?
Ehitamaks maju, mis Gehry’t huvitavad, tuli leiutada tehnoloogia, kuhu mahub tema eksootiline ja keeruline geomeetria. Mind ei huvita Gehry esteetika Bilbao efekti mõttes, kuigi pean tunnistama, et mõned tema asjad mulle meeldivad – pigem pakub huvi ülikeerulise geomeetria kokkupuude tehnoloogilise uuendusega. Läbimurret on vaja, ja Gehry’l on selle jaoks nii kujutlusvõimet, visionäärsust kui võimu. Et rajada teed paljudele rohujuure-revolutsionääridele, siis Gehry võiks osutuda katalüsaatoriks uute ideede rakendamisel. Rohujuure tasandist rääkides – usun siiralt altpoolt-üles suunatud tegevusse.
Kuidas Sinu nägemuses tuleks suunata sotsiaalseid protsesse?
Läbi ühiskondliku dialoogi.
.. mis võtab pagana palju aega. On see piisavalt kiire?
Võib-olla mitte. Ajafaktor on alati olnud revolutsionääride ja poliitikute vabandus. Millised on tagajärjed, kui miski tõepoolest palju aega võtab?
No kui mõelda energiakriisist, või näiteks see, mis toimub hetkel Iisraelis. Kui kohe ei reageeri, tuleb hiljem tagajärgedega tegeleda. Ja kui küsimus on koheses tegutsemises, siis milline on õige strateegia?
Nendel küsimustel on lai ajalooline tagapõhi, kus vastus pole must või valge, vaid jääb sinna halli alasse. Mõned osapooled on pigem huvitatud probleemi jätkumisest kui lahenduse leidmisest. Nagu IRA puhul – ainsad, kes on olukorra lahendamisest huvitatud on need, kes ise selle probleemi sees elavad, kuid neil pole häält. Vaja on põlvkondade vahetust.
Siis peakski tegutsema laste suunal, uus põlvkond kasvab peale – arvuti- ja muud mängud, haridus?
Saan aru, mis sa mõtled. Põlvkondade rotatsiooni kiirendamine. See, mida Gordon Pask tegi Cybernetic Serendepity näitusel Londonis 1968, oli üsna märkimisväärne. Gordon lõi küberneetilise skulptuuri mehest ja naisest, kes reageerisid üksteise kehakeelele ja peegeldasid tagasi valguskiiri. Nii, mis juhtus oli see, et näitusekülastajad hakkasid vahele segama, katkestades valguskiiri kätega. Naised võtsid välja meigikarbid ja peegeldasid mees-skulptuuri kiired talle endale tema rahuldamiseks tagasi. Fantastiline, imeline sündmus – esimene dokumenteeritud seksuaalne suhtlus inimese ja roboti vahel. Olen Gordonilt mitu korda küsinud, kas ta oskas ette näha, et külastajad asuvad näitusel aktiivsesse rolli ja hakkavad eksponaatidega niimoodi mängima. Loomulikult oli see geniaalne juhus, tal polnud aimugi, et nii läheb. Kuid sinu küsimuse puhul on oluline see, et Gordon lõi olukorra, mis lausa küsis taoliste vahelesegamiste järgi. Ja see mulle meeldib. Haridus peaks olema enam vastastikust tegevust õhutav, olemuslikult katalüseeriv. Kui hakkad tagajärgi ette ära planeerima, siis on kõigel kriips peal. Mis Gordon tegi, on tõeliselt autopoeetiline – ta lõi meigikarpide jaoks viljaka konteksti.
Arhitekti võiks ehk pidada globaalseks stsenograafiks ja lavadekoraatoriks. Ta justkui looks filmikeskkonna ja kutsuks sinna näitlejad, kuid stsenaariumi ette ei anna?
Kes on John Hamilton Frazer?
Arhitektiharidusega teoreetik ja õppejõud, kes usub loomealade valdkondadevahelisse koostöösse, ühendades juba aastakümneid oma uuenduslikes arhitektuurialastes eksperimentides teaduse ja selle praktilise väljundi – tootmise. Täna nii Gehry Technologies ökosüsteemide projekteerija kui Hong Kongi Polütehnilise Ülikooli disainikooli juhata, avaldas ta 1995 mõjuvõimsa raamatu Evolutionary Architecture (“Arhitektuur nagu evolutsioon”), mis võttis kokku ligi 30-aastase kogemustepagasi isetekkelisest ja looduse moodi kasvavast arhitektuurist. Jätkusuutliku disaini pioneerina asutanud infotehnoloogiafirma Autographics ning seltsi Autotectonica. Avaldanud üle 200 essee, peatselt jõuab lugejate ette uus raamat Accelerating Architecture. Õpetanud paljudes ülikoolides üle maailma. Talle kuuluvad sellised tiitlid nagu Fellow of the Royal Society of Art ja Fellow of the Chartered Society of Designers.
