Fred Jüssi "'Maailma mõte"'
Kui olete närviline või pahas tujus, tasub see raamat kätte võtta ja kasvõi veidi sirvida. Kohe läheb meel rahulikuks ja olemine helgeks.
Vaevalt keegi kahtleb Fred Jüssi võimes märgata looduses midagi säärast, millest mõni teine võiks tühja pilguga kümneid kordi mööda käia. Need on ilusad väikesed asjad, mis kätkevad endas ometi midagi väga suurt ja sügavat. Müstilisi metsamustreid joonistavad jäälilled aknal, usjalt keerduvad tärkavad sõnajalalehed, pääsukesepere tuulelipul, jändrike mändide all rohetav sammal – nendes piltides on mingi seletamatu jõud ja rahu.
Lisaväärtus ilusatele piltidele on haruldase soojusega kirjutatud tekstid, kuhu autor on pikkinud mälestusi lapsepõlvest, meenutusi kohtumistest loomade ja loodusnähtustega. Nagu Jüssi ise avasõnas märgib: “Lood siin raamatus on otsekui vesi minu kaevus – kogunenud sinna küll vihma-, küll põhjaveest. Ta peegeldab taevast mu lapsepõlvemaailma kohal ja seda poissi, kellele kunagi ema käekõrval jalutades meeldis jalgadega sügislehtedes sahistada.”
Isegi kui need pildid ja tekstid on teile ajakirjast Eesti Naine juba tuttavad, on see raamat üks väärt ja ilus kink endale või mõnele olulisele inimesele.
