“Armastus kestab kolm
aastat”
Sari Moodne aeg. Tõlkinud Anti Saar. Varrak, 2008.
124 lk.
Popp prantslane Frédéric Beigbeder on
vaimukuselt, stiililt ja naljasoonelt kusagil Michel Houellebecqi ja Bret
Easton Ellise sektoris, ent vähem intensiivne ja üldse mitte
apokalüptiline.
“Armastus kestab kolm aastat” on
loetav ühe hingetõmbega. Äratundmisvõlu ja -valu saab
osaks kõigile, kel seljataga vähemalt üks luhtunud
püsisuhe. Eriti sobiv sihtrühm oleks umbes 30aastased ehk teose
peategelase eakaaslased. Marc on liiga vana, et olla noor, ja liiga noor, et
olla vana. Hinges möllab tühjus ja ebakindlus, kuid tuleb olla rokkiv
ja edukas.
Raamatu esimene pool on päris veenev tõestus
teooriale, et armastus saab kesta vaid kolm aastat – Marc on just
lahutanud oma abikaasast Anne’ist ja pulbitseb pettumusest.
“Kirg-õrnus-tüdimus, kolmeastmeline tsükkel, mille iga
aste vältab aasta – kolmik, mis on niisama püha kui
kolmainsus” (lk 17). Loopides näiteid nii oma minevikust kui
biokeemiast ja statistikast, üritab Beigbederi alter ego
paljastada “igavese armastuse valet, millele meie ühiskond toetub,
ja mis on peasüüdlane inimeste õnnetuses” (lk 33).
Playboy ja küüniku kesta all võib aga tegelikult tuksuda
romantiline süda. Ärge andke alla, näib Beigbeder ütlevat.
Realiseerimistähtajad ei pruugi paika pidada.
