Freudi reisid unes ja ilmsi
Tänavu räägitakse Sigmund Freudist (1856–1939) rohkem kui tavaliselt. Tema 150. sünniaastapäev 6. mail annab põhjust teha juttu tema töö ja isiku kõige erinevamatest külgedest. Doktor Freud oli muidugi esmajoones arst ja psühhiaater, aga kõige mitmekülgsem ja intrigeerivam on tema tähtsus kultuuriloos.
Oma arstitööga seotud teemadel kirjutades kasutab Freud sageli rändamise kujundit. Sealjuures ei tähenda see mitte ainult liikumist ruumis ühest kohast teise, vaid ka tagasikandumist ajas. Tema mõttemaailma võib niisiis piltlikult kujutada rändamisena nii ajas kui ruumis. Seda kinnitab ka Freudi kirglik soov tegelikult reisida, mida ta väljendas paljudes kirjades oma sõpradele. Eriti ihaldusväärsena tundusid talle Vahemeremaad, Itaalia ja Kreeka. Nende maadega kujunes tal omamoodi isiklik suhe, mida ta seob oma unenägude ja lapsepõlvemälestustega.
Freudile meeldib ühendada ajaloolisi kohti inimhinges toimuvaga. Raamatus “Ahistus kultuuris”, kus ta võrdleb algsest arenemisjärgust pärit jälgi psüühikas Rooma linna ajaloolise kujunemisega. Ta kutsub lugejat üles looma mõttekujutlust Roomast mitte kui inimeste elupaigast, vaid kui rikkaliku minevikuga psüühilisest elusolendist, kelles pole hävinud see, mis kunagi varem aset on leidnud. Nii nagu Roomas Palatinuse küngas, kus paiknes linna kõige vanem asustus, nii nagu Capitolium või Colosseum kannavad endast jälgi hilisemast arenguloost, sisaldavad ka inimhinge erinevad kihid meenutusi minevikust. Pole midagi imestada, et Freudil sellised seosed ajalisest ja ruumilisest läbipõimumisest tekkisid. Roomas võib ka praegu igaüks ise veenduda, kuidas ajastud ja kultuurid sõna otseses mõttes on üksteise peale kasvanud: neitsi Maarja kirik on ehitatud Minerva templi peale (Santa Maria sopra Minerva), kunagine Juno tempel kannab oma kohal Maria Maggiore basiilikat.
Roomast rääkides jõuab Freud niisiis hingelise mineviku mõtte juurde. Rooma oli tal pikka aega meeles kui kättesaamatu ihaldusobjekt. Freud käis korduvalt Põhja-Itaalias, kuid Roomasse esialgu ei jõudnud. Roomas käimiseks valmistus ta kaua ja elas seda mõttes elavalt läbi. Ta nägi ka kolm korda unes, et ta viibib Igaveses Linnas. Üht unenägu kirjeldab ta raamatus “Unenägude tõlgendamine”: ta on Roomas ja näeb, et seal on millegipärast saksakeelsed sildid. Sellega seoses meenus Freudile, et oma viimasel Itaalia-reisil jõudis ta Tiberi jõe äärde. Seal tabas teda valus teadmine, et ta on ainult 80 kilomeetri kaugusel Roomast. Freud tundis endas sarnasust Kartaago väejuhi Hannibaliga, kes püüdis Roomat vallutada 3. ja 2. saj eKr. Oli ju Hannibal ka ta lemmikkangelane kooliajast. Seega mitte roomlased, vaid kartaagolased, kes püüdsid Roomat vallutada, pälvisid Freudi sümpaatia. Hannibali ja Rooma suhe samastus Freudil vastuoluga juutluse ja katoliku kiriku vahel. Niisiis tähendas Roomasse jõudmine talle ka omamoodi enesekehtestamist. Oma unenägude-raamatus meenutab Freud sellega seoses ka alandavat kogemust lapsepõlvest, millest ta isa oli rääkinud. Kui isa kord tänaval jalutas, uus müts peas, käratas vastutulnud mees talle, et juut käigu kõnniteelt minema ja virutas isa mütsi porisse. Lapse küsimuse peale, mida isa siis tegi, vastas see, et astus sõiduteele ja võttis mütsi üles. Freud meenutab oma protesti sellise alandlikkuse suhtes ja tuletab meelde lugu Hannibali isast Hamilkar Barkasest: see käskis oma pojal anda pühaliku vande, et maksab roomlastele lüüasaamise eest kätte.
Niisiis, Roomal oli Freudi jaoks erakordne külgetõmbejõud, aga sellega seostusid ka mitmed hirmud. Üks hirmudest, mis tõrkeid põhjustas, oli seotud Freudi kui juudi suhtega katoliiklusesse. Roomas asus ju Vatikani residentsis paavst, kes oli Freudi jaoks ka isa sümboliks. Psühhoanalüütiku jaoks tähendas isa lisaks ka vastast ja konkurenti, keda tuli karta. Samas kandis linn ladina keeles naissoo järgi nime Roma ja seda võrdsustas Freud emaga. Pealegi tähistas linna nimi ka armastust (Roma – Amor) ja sellel oli Freudi jaoks sensuaalne tähendus.
Alles 46-aastaselt jõuab Freud esimest korda Roomasse ja peab seda oma elu kõrghetkeks. Ta kõnnib antiikaja varemete keskel ja loob endale kujutluspilte – imagosid – muistsetest aegadest. Barokne Rooma, seega paavstide linn, jätab ta külmaks. Roomasse minnes muutiski ta tegelikuks oma fantaasia Hannibalist – just nagu muistne Kartaago väejuht igatses Roomat vallutada, nii tundis ka Freud ennast väejuhina, kes suundub oma kauaseid unistusi täide viima. Omapärane seik on seegi, et Roomasse jõudmine seostus tal mõningase süütundega perekonna ees. Otsekui selle leevendamiseks saatis ta iga päev koju kaar-te tervitustega naisele ja lastele.
Freud reisis ka Roomast lõunapoole ja käis 1902. aasta septembrikuus Pompeis. See koht paelus teda jäägitult – tuli ju seal välja antiikne elu oma kõige elavamal kujul, tardununa hetkesse, kui Vesuuvi laavavood linna 79. aastal enda alla matsid. Pompei külastamine andis Freudile tõuke teha kirjanduslooliselt huvitav katse rakendada esmakordselt psühhoanalüüsi kirjandusteose tegelase puhul, nagu oleks see elav inimene. Juttu on Freudi tööst “Pettekujutlus ja unenäod W. Jenseni Gradivas” (Der Wahn und die Träume in W. Jensens Gradiva). Töö aluseks oli Taani kirjaniku Wilhelm Jenseni teos “Gradiva: fantaasialugu Pompeist”. See oli armastuslugu noorest arheoloogist, kes Roomas olles nägi muuseumis reljeefi noore naisega, kes omaette mõttes sammudes tundub nagu vaataja juurest eemale liikuvat. Ta paneb tütarlapsele nimeks Gradiva (lad. ‘sammuja’). Noormees nägi seejärel unes Pompei katastroofis oma Gradivat, kes kuuma laava all kiviks tardus. Pompeid tegelikult külastades kohtab noormees aga varemete vahel tütarlast, kes sarnaneb Gradivale. Lool on õnnelik lõpp – noored abielluvad ja lähevad pulmareisile Pompeisse.
Sellele loole juhtis Freudi tähelepanu C. G. Jung. Freud innustuski sellest niivõrd, et kirjutas 1907.a. suvel oma ühe kirjanduslikult elegantsemaid töid. Freud analüüsis selles Gradiva loo alusel emotsioone, mida kohtas ka oma ravipraktikas. Kõik haakus ideaalselt ta enda ettekujutusega unenägudest, teadvustamata soovidest ja allasurutud ihadest. Freud käis Itaalias ja Roomas hiljem veel mitmel korral. Koos oma õpilase Sándor Ferencziga külastasid nad Sitsiiliat, kus Freud sattus jällegi Hannibali radadele, viibides linnades, mida kartaagolane oli hävitanud. Ferenczi kiindumus Freudisse oli suurem kui õpilase-õpetaja suhe. Freud kirjutab Jungile, et Ferencziga ta enam reisile ei lähe, sest too käitub nagu naine (Freudi eluloo uurijad on siin näinud ka viidet varjatud homoseksuaalsusele).
Viimast korda viibis Freud Roomas koos oma tütre Annaga. Jällegi andis see reis kultuurilooliselt huvitava tulemuse. San Pietro in Vincoli on kirik, kus Freud nägi Michelangelo loodud Moosese kuju, mis lummas teda niivõrd, et ajendas kirjutama üht oma kõige hilisemat kirjatööd (“Mooses ja usk ainujumalasse”).
Ka teise Vahemere ja antiikaja tähtsama kutuurikeskuse Ateenaga oli Freudil vastuoluline suhe. Ateenat külastas Freud oma noorema vennaga 1904. aastal, kui viibides Põhja-Itaalias, avanes soodne võimalus sealt Kreekasse reisida. Rõõmu asemel, et ta saab minna kohta, mida ammu näha tähtis, tundis Freud aga hoopis masendust ja võõristust. Hiljem meenutab ta, et esimene mõte mis tal Ateena Akropolisel käis peast läbi, oli: “Kas see kõik on tõesti tegelikult olemas, nii nagu me kunagi koolis õppisime?”. Freud ise seletab seda võõristust lapsepõlvekogemusega, kui ta igatses reisida kaugele ära oma igapäevasest vaesest elust ega uskunud, et see kunagi teoks saab. Akropolisel viibides koges Freud nagu süütunnet, et teeb midagi keelatut. See tunne seostus jällegi isaga, kes polnud kunagi Ateenasse saanud – seega ületas poeg oma isa. Freud leidis, et Kreekas ja Ateenas kui Lääne kultuuri hällis viibimine tähendab lätete juurde minekut, mis on sünnitanud nii kultuuri kui ka tema enda.
Freud tahtis näha enda ümber midagi muud, kui oma elukoha, Viini argipäeva. Oma sõbrale Fliessile kirjutas ta, et vihkab Viini lausa isiklikult ja tunneb endas värsket jõudu siis, kui on kodulinnast minema saanud. Peale tegeliku reisimise püüdis Freud luua enda ümber ka kodus kaugete maadega seotud õhkkonda. Tema antiigiharrastus peegeldus suures antiikkujude, piltide ja vaaside kogus. Viini pikkadel talvedel oma kirjutuslaua taga istudes oli talle eriti tähtis näha enda ümber tükikest Vahemeremaid, aga ka muistiseid Egiptusest ja Idamaadest. Kõik see muutis ta vastuvõtutoa ja raamatukogu eksootiliseks ja muuseumitaoliseks paigaks, mis omandas lausa müstilise ilme.
Ilmselt pole juhuslik, et ta valis “Unenägude tõlgendamise” motoks tsitaadi Vergiliuse eeposest “Aeneis”, mille kangelane Aeneas on tuntud oma rännakute poolest. Tema kreeka prototüüp Odysseus on aga Euroopa traditsioonis kõige esimene seikleja ja rännumees merel ja maal. Freud armastas kujutada oma tegevust inimpsüühika uurimisel teekonnana tundmatusse, kus põimuvad minevik ja olevik, fantaasia ja tegelikkus...
