Friigifilm: "Hüvasti, mu sõbrad, ma lahkun kuulsusesse!"
16. augustil kl 21 kinos Artis
23. augustil kl 21 Cinamoni keskuses Tartus
Karel Reiszi 1968. aastal valminud 3-tunnine eluloodraama kirglikust ja poleemilisest tantsijannast Isadora Duncanist tekitas tormi veeklaasis kohe kinodesse jõudmise järel. Oscari-hooaega rihitud esilinastus osutus läbikukkumiseks ning filmist valmis peagi nuditud versioon, mis paistis publikule rohkem meeldivat.
Imekaunis Vanessa Redgrave kandideeris siiski Ameerika Filmiakadeemia trofeele, mis jagati paljude fännide kurvastuseks hoopis Katharine Hepburni ja Barbra Streisandi vahel. Ehkki Redgrave'i graatsiline hõljumine Duncanile iseloomulikus tuunikas ja sandaalides, mis pidi imiteerima 19. sajandil Delsarte'i süsteemist inspireeritud vaba tantsustiili, oli kaasakiskuv ja kohati erootilinegi, pälvis noor näitlejanna kriitikute tunnustuse hoopis episoodidega Duncani hilisemast, kibestunud eluperioodist.
Isadora Duncani vabameelset tantsustiili hinnatakse tema liigutuste plastilisuse ja kehaloogilisuse tõttu, mis on ühtlasi olnud ka tema kriitikute rünnakute objektiks. Korsetita ringi heljuv kaunitar kuulutas, et naised peavad olema vabad ja loomulikud, seda põhimõtet järgis ta ka oma eraelus, elades avalikult vabaabielus ning sünnitades oma lapsed väljaspool abielu. Duncani eesmärgiks oli luua "tantsiv inimkond", sel eesmärgil lõi ta mitmeid koole, mis ei suutnud siiski välja arendada piisavalt selget õpetamismetoodikat.
Duncani värvikas eluring katkes kaunil septembriõhtul 1927. aastal, mil tollal 50-aastase tantsijatari siidsall takerdus luksuskabrioleti rattakoopasse ning murdis naise kaela. Palju õnnelikumalt ei läinud ka temast vändatud linateosel: mõned aastad tagasi hävis ulatuslikus tulekahjus Universali stuudio filmiladu ning tselluloidile kirjutatud "Isadora" jäänused kanti prügimäele. "Prantsuse leitnandi tüdruku" ekraniseeringuga filmiajalukku kirjutatud Karel Reiszi teosed lubab stuudio lähiajal restaureerida, senikaua saame "Isadorat" nautida digitaliseeritud kujul.
