Friigifilm: Joobunud naistest ja kunstist
2. mail 74aastaseks saanud Im Kwon-taek on sõjajärgse Lõuna-Korea filmikunsti tähtsaim esindaja, vähemalt sada täispikka ekraanilugu teinud veteranlavastaja, keda on nimetanud oma eeskujuks mitmed nooremad kolleegid. Im Kwon-taek on saanud kõikmõeldavad omamaised auhinnad, lisaks preemiaid rahvusvahelistel filmifestivalidel. Üks üliproduktiivse korealase selle sajandi kassahitte on Cannes’is parima režii auhinnaga tunnustatud “Joobunud naistest ja kunstist” (“Chihwaseon”, 2002).
Kunstiinimestele (Vincent van Gogh, Goya, El Greco, Modigliani, Andrei Rubljov jpt) pühendatud eluloofilmides on kujutatud portreteeritavat tihtilugu piinatud hingega geeniusena, kelle kujunemisteel oli määrava tähtsusega teda ümbritsev aegruum. “Chihwaseon” jutustab korealasest Jang Seung-eopist ehk Oh-wonist (1843–97), kes sai tuntuks Joseoni dünastia hilisemal võimuperioodil. Orvuna kasvanud maalapsel Jang Seung-eopil oli õnne, tema maalijavõimeid märgati varakult ning veidrikule pakuti ulualust ja tööd. Esialgu veel vähetuntud kunstnikku inspireerisid looma kaks suurt nõrkust – talle meeldis napsitada ja naistega hullata. Alkoholism kasvas kiiresti, kuna iga uue pildi tellimisele eelnes peaaegu alati korralik jooming.
Joseoni dünastia lõpuaastail kasvas korealaste rahvuslik iseteadvus ning hoogustus kohalik kultuurielu. Samas ei olnud elu kahe võimsa naabri, Hiina ja Jaapani vahetus läheduses kaugeltki pilvitu. Oh-woni eluloost on suhteliselt vähe teada. See muidugi ei takista režissööri näitamast meest mässumeelse autsaiderina, kes elas ja käitus justkui vagabundlik rock-staar. Oh-won lihtsalt oli sunnitud kogu aeg tööd tegema, ehkki tema hing igatses sootuks muud. Talle langes üksjagu kiitust, ka nälga ei pidanud ta enam hilisemas elus kannatama. Toonastest ajaloolis-poliitistest mullistustest peatutakse lähemalt katoliiklaste tagakiusamisel 1866. ja talupoegade rahutustel 1894. aastal. Katoliku usku oli Oh-woni ainus tõeline armastus, aristokraatliku taustaga Mae-hyang, kellest kunstnik oli paraku sunnitud loobuma.
“Joobunud naistest ja kunstist” on impressionistlik portreefilm väljaspool Koread võrdlemisi vähe tuntud kunstnikust, kelle loojatemperament meenutab näiteks Jackson Pollockit (Ed Harris endalavastatud “Pollockis”), Vincent van Goghi (Kirk Douglas filmis “Elujanu”) ja Michelangelot (Charlton Heston filmis “Agoonia ja ekstaas”). Oh-woni kehastanud Choi Min-siki puhul on täheldatud mõningast sarnasust maalikunstnikust filmitegija Julian Schnabeliga (“Basquiat”).
