Friigifilmid: Äraspidine visuaalbarokk Artises

24. mail algab kinos Artis juba kolmas friigihooaeg, seekordseteks märksõnadeks suured elukunstnikud ja kurioossed elumeistrid. Hooaja avafilmiks on inglise filmikunsti kauaaegse enfant terrible’i Ken Russelli ajaloofaktidega mänglev eluloofilm “Mahler” (1974).

Ken Russelli portreefilmid muusikamaailma suurkujudest Mahlerist, Tšaikovskist, Brucknerist, Lisztist ja Wagnerist ei ole ilmselgelt mõeldud väikestele muusikakoolikasvandikele, kes loodavad pärast filmi vaatamist muusikaajaloo tunnis täpsete faktiteadmistega hiilata, ega ka neile, kes loodavad näha sügava austuse ja kummardusega tehtud eluloofilme. Pigem suudavad Russelli visuaalbarokseid kunstiteoseid nautida need, kes lasevad lahti austusest ja lugupidamisest suurmeistrite vastu, unustavad geeniuste püha puutumatuse ja aupaiste ning lasevad end juhtida režissööri sürreaalsetel ja deliirsetel nägemustel, mis on kuidagi äraspidisel moel inspireeritud nendesamade suurkujude elulugudest ja muusikast.

Austria hilisromantikust komponisti Gustav Mahleri elulugu on täis märksõnu, millest ekstravagantse nägemisega ja kunstilisi liialdusi armastav filmirežissöör Russell end meelevaldselt joobuda laseb – helilooja isa oli alkoholipoodnik; tema f­emme fatale’ist abikaasal oli kergemaid flirte ja armulugusid nii ajastu silmapaistvate kunstnike, kirjanike kui arhitektidega; Mahler ise oli juut, kes armastas Wagnerit ja tundis huvi saksa natsionaalsotsialistliku filosoofia vastu; ühtlasi oli ta tagakiusatud geenius, kes läks Schwartzwaldi mägede ja metsade vahele looduslikust keskkonnast ja lihtsast elust inspiratsiooni otsima. Russell ei jäta kahe silma vahele isegi seda, et mõni aasta varem oli itaalia filmiklassik Visconti lavastanud kuulsa helilooja eluõhtu viimased päevad filmis “Surm Veneetsias” – Russelli Mahler (Robert Powell) näeb rongiaknast kuldsete juustega valges madrusekostüümis noort poissi ja temaga koos värvitud vuntsidega vanemat härrat ning saadab neile äratundva ja nukravõitu naeratuse.

Filmi raamjutustus leiab aset rongisõidu ajal, kus vananev ja haiglane komponist on abikaasa Almaga (Georgina Hale) teel New Yorki oma viimast kontserti andma. Ent iga öeldud sõna ja aknast mööduv vaatepilt äratab mälestusi, sümboolseid flashback’e ja veidraid õudusunenägusid – blondid alpikaunitarid mägede vahel rahvatantsu tantsimas, musta lese erootiline tants tema kirstu kohal ning ümberristimine judaismist katoliiklaseks. Ent mängides pidevalt hea ja halva maitse piiril, irriteerides vaatajat meelevaldselt kasutatud sümboolikaga ning serveerides seda kõike ohtra muusikalise kastmega, loob Russell barokse ja kireva visuaalse maailma, mis on teinud temast ühe kõige poleemilisema ja vihatuma, aga samas ka originaalsema kunstiinimese.