“Mesilastaru laul”
Tõlkinud Maarja
Siiner. Pegasus, 2008. 262 lk.
Iga mõtiskleja-tüüp
on pimedas linnas kõndides mõnd paljude tillukeste tulukestega
suurt maja vaatama jäänud. Mis elu küll igas karbikeses nende
lilleliste, pitsiliste, rebenenud, üldse olematute kardinate või
siis anonüümse ruloo taga elatakse?
40ndates eluaastates
Norra kirjanik ja ajakirjanik Frode Grytten on selle peale eriti
põhjalikult mõelnud. Ja ühe paljude korteritega elust
sumiseva maja-mesilastaru iga korteri elu üles kirjutanud. Seal leidub
igasugu veidraid tüüpe, vahelduseks üks statistiliselt
kõige keskmisem Norra mees ka (kirjeldus, kuidas pealinna
staar-tibi-ajakirjanik ja puhvjopes fotograaf tüüpilisel
provintsimehel juhtme kokku ajavad, pole mitte ainult üdini naljakas, vaid
ka tabav).
Grytten ongi lühijutumeister (20 aasta jooksul
kaheksa jutukogu, kaks lasteraamatut, esimese romaani kirjutas ta alles 2005).
Ühise taustaga lõdvalt seotud kireva inimgalerii loomine tuleb tal
imehästi välja. Kergelt melanhoolsesse üldtooni lisandub
kriiksuvaid kiikse, jõuliseid, tavaliselt lörriminevaid, aga vahel
ka täituvaid ihalusi ja salasoove, alternatiividentiteete ja
igapäevaseid imesid. Nagu elus ikka. Ühisjoonena kumab läbi (ehk
ka autori) soovimatus popmusa-ja-põdemiste-põhisest
teismelisepõlvest lõplikult välja astuda.
Provintsielanike läbilõike ümber ilmub tugev kohavaim
– pilt autori kodulinnast Oddast. “Mesilastaru laulu” lugedes
ei või aimata, et tegelik Odda asub võimsate mägede vahel
imeilusa fjordi kaldal.
Pigem avaneb depressiivse Norra
väikelinna pilt läbi kohalike silmade: see on liiga väike igav
ja industriaalne kolgas, kus igaüks teab su elu kohta liiga palju. Ilmselt
sobib raamat eelkõige põhjamaade vaimulaadi huvilistele –
hoolimata Grytteni muhedast huumorist, empaatiast ja inimese universaalsete
sala-sise-nõksude ülesleidmisest räägib see
läbinisti põhja inimestest.
Lugemise kõrvale
tasub kuulata Smithsi.
