Funk-riba
Universal Music Groupi masinad on trükkinud meelehead inimestele, kelle toidulauale kuuluvad 70ndate funk ja kõik selle soulimad, jazzimad ning diskomad pojad. Sarjas Original Funk LP Series on nad laserplaatidele lajatanud 15 (peamiselt) 70ndatel meisterdatud plaati, mida oled seni pidanud otsima komisjonipoodide (kohati üle mõistuse kallitest) vinüülipragudest. Ja poes peaks nad olema soodsas “mid price”-hinnaklassis. Aplaus.
Selles musta kulla hunnikus säravad kõige eredamalt järgmised teosed… Roy Ayers Ubiquity “A Tear To A Smile” (1975) on vana hea Roy Ayers nagu vana hea Roy Ayers. 60ndate esimesel poolel alustanud jazzivana - kes on moodsal ajal ilmselt kuulsam kui kunagi varem - plaat on ajast kui ta avas end pigem soulis, kuid siin on koos kogu klassikaline Ayersi-muster: poliitiline funk-jam (“2000 Black”!), leebed horisondid ksülofonil, acid-soul pool-ballaadid ja tantsupõrandal põntsutamist. 10
Poliitiliste teemadega, täpsemalt “brothers and sistersite” seas sotsiaalse teadlikkuse tõstmisega on ametis ka The Undisputed Truth ja nende “Face to Face With the Truth” (1971). Siin plaadil on atmosfäärilised, pikad ja kasvavad funk-sümfooniad, mis on kõik väga sarnased The Temptationsi kuulsa “Papa Was A Rolling Stone”-iga. See pole nö juhuslik - The Undisputed Truth oli Motowni eksperimentaatori Norman Whitfieldi “päris oma” projekt. Ja Whitfield produtseeris ja kirjutas ka The Temptationsile (k.a. “Papa Was A Rolling Stone”- i). Albumi tahumatud ja sürrealistlikud värvingud tõstavad ta siiski täiesti omaette postamendile. 9
Kaks albumit siinses meepotis on produtseerinud hiljuti meie hulgast lahkunud afrodisaikum Barry White. Mõlemad on meeleolult õrnad ning superarmastusest. “In Heat” (1974) on trio Love Unlimitedi, kuhu kuulus ka Barry abikaasa Glodean James, kolmas järjestikune hitt-album ja tõtt-öelda… on see puhas pärlikee. Pisut isegi popi kerglust puudutavad love-gruuverid, millesse Barry on 100%liselt panustanud. 10!!!
Üheülbalisuse all kannatab aga Barry toodetud Gloria Scotti ainus album “What Am I Gonna Do” (1974). Ülemäära ebakonkreetseid ballaade. Kes teab, võib-olla nõuab kuulamine abstraktse-elektrooniku-kannatlikkust, sest kollektsionääride seas vahetavad albumi originaal vinüültrükid käsi tuhandete eest. 6
Samuti tervelt kaks albumit jutuksolevast seeriast on valmistanud Hamilton Bohannon. Stevie Wonderi tuuribändis hariduse saanud trummar, produtsent, laulukirjutaja, kelle üpris metsikult vohavaid biite ja sinna sisse tikituid tigedaid funk-kitarre käiakse tänase päevani aktiivselt sämpleritega noosimas. Bohannoni “Summertime Groove” (1978) on nagu üks higine, robustne ja perfektne põranda-alune diskopidu. Välja arvatud viisilt biitlite “Don’t Let Me Downi” meenutav ballaad “I Wonder Why”. 10 Just hinde saanud plaadi laulud laulis sisse Caroline Crawford, kellele Bohannon küpsetas kaks sooloalbumit. Üks neist on “Nice and Soulful” (1979). Üsna sarnane, võib-olla õige pisut tagasihoidlikum disko-jämmimine, uhke, trampimapanev funkmanship. Cool. 9
Al Hudsoni veditud One Way on samuti üks kadunud, varjujäänud funk-disko-nimesid, kellele oleks pidanud rohkem osaks saama. Albumil “One Way featuring Al Hudson” (1979) teeb veel kaasa lihase häälematerjaliga Alicia Myers, siin on palju lõdva-olekuga klubisära ja hingepigistav – saundilt, sügavusel, meeleolult täielik proto-Blaze - ballaad “Guess You Didn’t Know”. 9
Cameo “Ugly Ego” (1978)on esktravagantse funk-macho Larry Blackmoni bändi varase aja, kui nad olid veel 8-(kuni-11)-liikmeline big-ansambel. Sel ajal sarnanes Cameo rohkem Kool & The Gangi ja EWF’ga, kui 80ndate keskel maailmakuulsaks saanud silikoonse Cameo’ga. Bändile omane plastilisus ja kärisevad elektrikitarrid on siiski kohal. 8
Samuti kuulub firmasaundi avastamise eelsesse aega The Gap Bandi “The Gap Band” (1979). See on siiski esimene album, kus kolm Wilsoni venda alustasid viljakat koostööd produtsent Lonnie Simmonsiga ja leidsid esimese kommertsedu. EWF-stiilis pasuna-funki, ajale stampset hüpnodiskot (“Baby Baba Boogie”) ja mõned mahlakad ballaadid (imekaunitar “I’m In Love”). 8
Kõigile Original Funk LP-seeria kordustrükkide vahele on susatud pisikesed konspekt-artiklid artistidest ja et siin tuleb ette väga palju tuttavat – laenatud ideed, sämplitud lõigukesed, kopeeritud saundid tänapäeva muusikas – on sari labaselt, kuid ausalt öeldult hariv ja otsi kokkuviiv materjal igale hip-hop-, soul- või house-muusikainimesele. Sarja kuuluvad veel Buddy Milesi albumi “Them Changes” (1970), Mandrilli “Just Outside of Town” (1973), Southside Movementi “Moving South” (1975), Kool & The Gangi “Something Special” (1981), Con Funk Shuni “7” (1981) ja Bar-Kaysi “Propositions”. Kuula, naudi, õpi. Või siis liigu edasi olukorrast, kus kogu kodune vana-soul tuleb Jackie Browni saundträkilt.
