Funky President

I’ve got a brand new funky President

And hey, I need to be the mayor

So I can change the things around here

I need to be the governor

I need to be the governor...

James Brown: “Funky President”, 1974

Sattusin enne valimisi lugema Ameerika üht juhtivat popkultuurikriitikut Greil Marcust. Marcus kirjutas sellest, kuidas ta ei võta tõsiselt ühtki Obama võitu ennustavat arvamusküsitlust enne, kui ta päris lõplikke tulemusi näeb. Sest kogu tema senine kogemus lihtsalt ei lubanud tal uskuda, et tol teisipäeval “pööraks kas või üksainus osariik oma näo mustanahalise mehe poole ja nimetaks ta Ameerika Ühendriikide presidendiks”. Ja kui Marcus seejärel arutleb selle üle, milline president Obamast saada võiks, siis tunnistab ta, et temagi peas taovad selle mõtte jätkuks samad sõnad, mis paljudel teistel – ta võib jõuda kaugele, kui ta elama jääb. Sest kaalul näib olevat palju. 60ndate liberaalina mõtleb Marcus Kennedyle ja Martin Luther Kingile ning ei usu ilmselt, et tänane USA saaks olla kuigivõrd teistsugune kui toonane. Rassisim, annab ta mõista, on Ameerikas alati olnud. Kuidas saab ta nüüd kaduda?

Kui Ühendriigid välja mõeldi, siis modelleeriti ta Vana Maailma monarhiatele vastandudes oma aja kõige eesrindlikumate ühiskondlike ideede toel. Uue ajastu saabumisest rääkisid nii iseseisvusdeklaratsioon kui ka konstitutsioon, kuid ühe ränga reservatsiooniga – inimese õigustest kõnelev Ameerika jättis orjadest mustanahalised oma inimesemääratlusest väljapoole. Sellest saadik on Ameerika mustanahaliste jaoks välja kujunenud põhijoontes kaks strateegiat.

Esimene otsis kiriku abiga lahendust kristlikus müüdis kannatusest ja lunastusest. Iga ori võis kord saada inimeseks – olgu või surres ja jumala palge ette jõudes. Teine strateegia on keerulisem ja selle olemus oli trotslik küsimus – kui meid inimesena ei tunnistata, siis miks on üldse vaja inimeseks olemist väärtuseks pidada? Selle teise kultuurimudeli kinnistajaks musta kultuuriteadvusse oli lugu mustanahalisest sutenöörist Stagolee’st (õige nimega Lee Shelton), kes tappis 1895. aasta jõuluõhtul St Louisis oma joomakaaslase Billy Lyonsi, kuna see oli tal tüli käigus mütsi peast kiskunud.

Stagolee müüt on lugu allumatusest, vihast ja vägivallast. 20. sajandi must popkultuur on Stagolee’st rääkivaid laule täis – alates bluusist ja lõpetades räpparitega. Stagolee jättis jälgi mujalegi meelelahutusmaailma – sporti näiteks –, kuid kohe kindlasti ka poliitikasse. Mitmed mustanahaliste vaimsed liidrid, nagu Malcolm X, ei varjanud oma kunagist kuritegelikku tausta ja vanglakogemust. Spike Lee filmis “Malcolm X” näiteks lööb alles kujunemisaastates nimikangelane oma solvajat pudeliga pähe. Stagolee mudel oli (valgete seisukohast) “halva, tõrksa neegri” arhetüüp. Ja see arhetüüp, bad nigger, polnud inimlik arhetüüp humanistlikus tähenduses – ta ei tunnistanud inimlikke väärtusi, ei mänginud inimlike reeglite järgi. See võitlus mustanahaliste kahe identiteediallika vahel oli 20. sajandi teises pooles eriti intensiivne ja üksikasju võis kohata igal pool. Stevie Wonderi kuulsas laulus “Superstition” aastast 1973 öeldakse näiteks otsesõnu, et superstition ain’t the way (“ebausk pole lahendus”) ja hoiatatakse, et kes usub pimesi asjadesse, mida ta ei mõista, saab kannatama. Räpparid väitsid järgnev atel kümnenditel, et nad on selliseks kannatamiseks valmis, kuid kompromissidele ei lähe, ka poliitilistele mitte. Neither party is mine / not the jackass or the elephant, tulistas Chuck D ansamblist Public Enemy.

Nüüd võiksime küsida, kas tolles Ameerika musta kultuuri sisemises vastasseisus on Obama saamine presidendiks kuidagimoodi lahendus? Kas nüüd, kus afroameeriklane on saavutanud ülima legitiimsuse, ülima heakskiidu inimese ja kodanikuna, on Stagolee müüt parandamatult taandumas? On ja ei ole. Sest Obama mustanahalisus on fakt ja mitte ideoloogia. Tema olemasolu iseenesest ja mitte see, mille eest ta seisab, on keskne sündmus ja signaal kogu maailmale. Just nagu oleks signaal ka tema vägivaldne surm. Kuid just mustanahalised kommentaatorid on küsinud, et mida Obama peale oma nahavärvi maailmale ikkagi ütleb.

Milline mustanahaline ta ikkagi on – see või teine?

Barack Obama on fenomen, mille puhul poptööstuses on kasutatud sõna crossover – kui räägitakse artistidest, kes on suutelised teenindama erinevaid turusegmente. Ning Obama crossover-potentsiaal ei tulene tingimata väärtustest, mille nimel ta räägib. Tema edu taga on suuresti musta popkultuuri edukas eksistents valges teadvuses, aastakümnete jooksul teoks saanud imagoloogiline triumf väljaspool vahetult poliitilisi küsimusi. Obama võit on pigem kõneviisi kui kaalukate ideede tulemus, märk pigem mustanahalise teadvuse universaalsusest kui spetsiifilisusest. Olgu see universaalsus pealegi võlts ja lavastatud ning peitku ta pealegi kõiki neid ohte ja eelarvamusi. Obama on vähemalt samavõrra MTV loodud vabaduste kui Ameerika poliitiliste vabaduste laps.

Mulle endale meenutab Obama elegantset, kuigi natuke keskpärast r&b-lauljat. Ta on mõõdukalt funky. Tal on stiili ja seksapiili, ta oskab hästi kõneleda ja ülikonda kanda. Tal on tunnete peenust ja sisemist väärikust. Ta pole mitte bad nigger, vaid sophisticated black. Aga see, et ta oskab kõneleda kõigiga ei tähenda, et ta oleks võimeline neid kõiki ühendama.

“Ainult kangelane võib ära tabada inimeste salajase kujutlusvõime ja mõjuda sel moel hästi rahvuse elujõule” – nii kirjutas kirjanik Norman Mailer John Kennedyst. Nüüd oleme targemad – et sünniks lootus, ei lähe vaja tingimata kangelast. Piisab vähemastki.