Füüsika olemuse võluv avanemine

Richard P. Feynman “Kuus kergemat lugemist”
Tõlkinud Toomas Rosin. “Avatud Eesti raamat”, Ilmamaa, 2014. 182 lk.

Pole sugugi tavaline, et esimese ja teise aasta füüsikaüliõpilastele peetud loengud muutuvad staatuse sümboliks mitte ainult kodumaal, vaid ka raudse eesriide taga. Ameerika füüsik Richard Feynman (1918–1988) mõtles välja elegantsed ja kvantväljateoorias siiani toimivad nipid, mille eest ta 47aastasena Nobeli preemia sai. Ta osales 24aastase noormehena tuumapommi loomisel Manhattani projektis. 1986. aastal, juba üliraskelt vähki põdedes, kuulus ta kosmosesüstiku Challenger hukkumise asjaolusid uurinud komisjoni ning tänu tõelise teadlase absoluutsele sõltumatusele poliitikast jõudis jälile õnnetuse põhjusele – külmatalumatule kummitihendile. Ta tegutses füüsika kõrvalt ka raadioparandajana, lukkude sorteerijana, kunstnikuna, tantsijana, bongomängijana ja maajade hieroglüüfide dešifreerijana.

Kui mina füüsika vastu huvi tundma hakkasin, olid Feynmani 1963. aastal ilmunud loengud venekeelses tõlkes hiiglaslikus tiraažis välja antud. Need raamatud olid nii haruldus kui uhkuseasi. Feynman ei valmistanud loengut kunagi ette kirjalikult, kõneles, mis pähe tuli, kuid alati enne uut osa andis üldisema ülevaate füüsika arengust. Või põikas näiliselt kõrvale, seletades ära silmanägemise ja kõrvakuulmise. Tema loengud pandi kirja, nende trükivariantide kallal töötas Feynman ka ise.