Füüsikute ja metafüüsikute dialoog
Enne vaatamist teadsin näidendist ainult niipalju, et tegevus toimub surmale määratud vähihaige naise ümber ning et tegevuskoha tõepärasuse nimel on konsulteeritud Tartu onkoloogiahaigla arstidega. Mõtlesin koguni, et milleks selline tehnitsism, kas vähisurma ilmestamiseks?
Aga kui “eesriie avanes”, üllatas hoopis see, et surm, sõna otseses mõttes, oli minu ees “valmis”. Pöetud-epileeritud naisepea kahvatute põskedega vaatas mulle otsa. Huvitav, millega ta meid kaks järgnevat tundi köidab? Sest see surm on ju nii Valmis kui Valmis. Mis teksti ta rääkima hakkab? Ehk hakkab halama? Tuleb jälle üks raamatulik haletsusele pürgiv monoloog?
Õnneks midagi sellist ei juhtunud. Nii lihtsalt polnud Karusoo ka lavastanud. Teoks sai hoopis füüsika ja metafüüsika dialoog. Füüsikuteks niisiis reaalsed arstid, õed ja tudengid. Metafüüsikuteks vähihaige naine kirjandusprofessor Vivian Bearing Katrin Saukase esituses ning inglise poeet John Donne seitsmeteistkümnendast sajandist, teisisõnu professori leivaisa.
Dialoog oli, aga järgnevalt selle kordaminekutest ja vajakajäämistest. Füüsikute pool oli vägagi stiilne, väljapeetud. Äärmuseni võõrandunud doktorid (Jaanovits, Lumiste), samast klassist ka üliviisaks ja soojust teekslev õde (Barabanshtshikova), rääkimata tudengitest. Nii lava tehismaailm ( helid, kiiritusaparaadid, läbivaatuspukid ja tilgutussüsteem) kui ka personal mõjusid ajuti isegi võikalt. Jumal tänatud, mõtlesin, et ma ise pole veel vähihaigla palatisse sattunud. Kui selles sfääris osalenute näitlejate näitlemisest rääkida, siis kõik nad olid ainult skeemid; kuivad skeemid. Kas tõesti meie arstkond (psühhiaatriahaiglast ei tahtnud kuidagi mõelda) on siis tõepoolest selline tundetu tehismaailm, ja medpersonal ühemõtteliselt robotid? Nii see muidugi pole, aga laval?
“Füüsikapoolsele” seltskonnale ei saanud mingist küljest külge hakata, ikkagi lavastaja visioon. Kuid selline nimetu ja hall “personal” hävitas, surus alla kõik hilisemad monoloogid ja dialoogid, kuidas näitlejad ka ei püüdnud neid esitada. Selles hallis ei olnud mingit teatraalsust. Kui lavastaja Karusoo seda teadlikult taotles, teiste sõnadega, kui see oli tema lavastuslik kontseptsioon, siis okei, nagu öeldakse – ma rohkem ei kommenteeri, kui ei, siis oligi põhjus just siin, mispärast etendus ei käivitunud. Tekst oli ju tihe (kooliõpetajast autori kohta isegi väga erudeeritud, mõtlen kirjandusteaduslikku aspekti) ja ülimalt sotsiaalne, Karusoo jaoks kui tellitud. Ja ikkagi, mispärast ei jõudnud see ülimalt eksistentsiaalne ja inimlik probleem saali. Jälgisin publikut, ja see tõepoolest ei läinud kaasa. Miks? Arvan, et osalt sellepärast, et näidendi metafüüsiline pool ei olnud väljamängitud ja -lavastatud. Sest kui surm räägib surmast, ja peategelane siirdub paaril korral tagasi oma pärusmaadele, John Donne poeesia analüüsile, komade ja semikoolonite maailma tasemele, siis oleks tahtnud selle lavalises teostuses näha kirge ja sära. Sest elu on näidanud, et eriti just tiisikusehaigete puhul ja ka vähihaigete viimastel päevadel, võtab surelik inimene ennast kokku ja särab nii vaimult kui kehalt seniolematult. Kui ka lavastaja ütleb selle peale, et see, mis välja kukkus, oli kavatsuslik, siis jälle – okei. Kui tõepoolest kontseptsuaalselt oli nii mõeldud, siis oli “kontseptsioon” filigraanselt lavastatud ja Katrin Saukase poolt ka suurepäraselt mängitud (teiste osatäitjate kohta see päriselt ei kehti). Aga kui lihtsalt kukkus välja nii nagu kukkus, siis ei saa ma ültemata jätta, mida vajaka jäi. See oli inimlikkus, mida lavalt saali ei õhkunud. Tekstis oli see olemas, aga lavale ei jõudnud. Mis teha, mida soovitada? Vist ei midagi, sest lavastus oli lõpuni lavastatud, valmis, nagu öeldakse, kuid ei tohiks unustada, et sama valmis oli ka esimestest hetkedest surm.
