Gaas põhjas Venemaale
“Mahakantud” on tänapäeva Venemaa Kafka. 28aastane telestsenarist Sviridov avastab ennast kummalisest nimekirjast, mis tema elu pehmelt öeldes häirima ja valitsema hakkab. Nimekirja on kantud 180 täiesti suvalist inimest, moodustades justkui ühiskonna läbilõike – alates täidlasest naisaktivistist ja küünilisest keemikust ning lõpetades limukja aseministri ja ujeda tudengipreiliga. Kirju karja ainus ühisnimetaja näib olevat see, et nad sattusid ühe ja sama filmi esilinastusele. Kes ja milleks nimekirja koostas? Mis nimekirjalistest saab? Kas nende diskrimineerimine piirdub kõigest delikaatse vältimise ja töölt vallandamisega, või järgnevad karmimad repressioonid? Hirm on see, mis seob, ja peagi elab Sviridov vaid nimekirjalise elu – käib saatusekaaslastega joomas ja väljasõitudel; elab kaasa, kui keegi neist arreteeritakse. Tekib nagu maailm maailmas, kus kõik kõiki kepivad ja klatšivad, muu elu puudub või on ähmane: “Sviridov ei olnud nüüd enam omaette, vaid üks nendest, ja see oli kõige vastikum; kui sa sured katkubarakis saja omasuguse oiete saatel, siis oled sa elanud oma elu valesti” (lk 91).
Isegi Nadežda Mandelštami mälestustes, millest tundlikumat dokumenti 30. aastate terrori kohta on raske leida, üritasid inimesed kohutava ja absurdse olukorraga kohaneda, seda ratsionaliseerida ja õigustadagi. Pole siis ime, et “Mahakantutes” juhtub midagi sarnast. Jabura olukorra üle isegi väga ei üllatuta, Vene elu ongi ju selline… Õõvastav on allhoovus, et hoolimata N Liidu lagunemisest, internetist ja elatustaseme paranemisest on tume seletamatus täiel tuuril kobrutamas ja üksikisikut väntsutamas.
Bõkov jälgib inimkäitumist terve, mahlaka irooniaga. Kõik tuleb väga naljakalt või väga hirmsalt tuttav ette: “Nagu igas kinnises koosluses, mis kogunes kas või pooleks tunniks, püüdis igaüks tõestada naabrile oma üleolekut – olgu või kopika võrra, otsekui oleks kõiki veetud kontsentratsioonilaagrisse, ning sellest, kes ja kuidas end vagunis kehtestab, sõltub barakihierarhia” (lk 98).
“Mahakantud” on ääretult visuaalne, realistlik ja mõtlemapanev teos, üks väheseid tänapäevaseid romaane, mida võib tõesti kahe käega soovitada. Raamat, mis on lugejast sama visa lahkuma kui põhjalik pohmell. Kiitust väärib ka Toomas Kalli tõlge.
