Tänavuse ­arhitektuuribiennaali teema on “Majade taga. Arhitektuur väljaspool ehitisi” (“Out There. Architecture Beyond Building”), mis keskendub asukoha­spetsiifilistele installatsioonidele ja manifestidele, arhitektuursele keskkonnale. Lisaks tutvustatakse ehituskunsti eksperimentaal­semat poolt. 2008. aasta septembris avatavat Veneetsia XI arhitektuuribiennaali kureerib Aaron Betsky, kes on kuus aastat olnud Madalmaade Arhitektuuriinstituudi direktor ning möödunud aastast Cincinnati Kunstimuuseumi direktor.


Sel korral valiti Eestit esindama provokatiivne projekt “Gaasitoru”. Teose autoriteks on noored arhitektid Maarja Kask ja Ralf Lõoke arhitektuuribüroost Salto ning skulptor Neeme Külm.


Reaalses suuruses autentne gaasitoru soovitakse paigaldada Giardini pargi avalikus ruumis Vene ja Saksa paviljonide vahele.


Mere põhja kavandatud gaasitoru on peetud väga problemaatiliseks nii keskkonna kui geopoliitika seisukohast, järjest enam kõneldakse teoreetilisest maismaa-alternatiivist. Autorid leiavad, et vaidlustes abstraktseks kollaseks jooneks taandatust saab sel juhul aga tegelikkuses tohutult suuremõõtmeline reaalne maastikuline objekt. Installatsioon muudakski probleemi vältimatuks käegakatsutavaks reaalsuseks, tõstatades hulga küsimusi ruumi ja poliitika, maastiku ja tehnika seoste kohta.


Žüriis osalenud arhitekt Inga Raukas kiidab üheksast esitatud näituseprojektist eelkõige võidutööd: “Võistlusel oli “­Gaasitoru” vaieldamatult kõige teravmeel­sem. Toru teema on samal ajal nii koomiliselt poliitiline kui kriitiline tehniliste infra­struktuuride suhtes, mida poliitikud ja tehnokraadid keskkonda kavandavad. Teed, kaablid ja torud on kui rämpsruum, mida tegelikult on kõik majad ja maad täis. Selle jääkruumi väljatõstmine näituseparki näitab suurepäraselt, et seda tegelikult ei tahaks keegi omas kodus näha. Biennaali seekordne “Arhitektuur üle ehituse” teema on selline, mis ootab arhitektide mõttemaailmade esitlusi, mis jäävad väljapoole tavalist ehitamist.”


Ta lisab: “Eesti on Veneetsias väike tegija, kellel pole oma paviljonigi. Sekkumine Gardini avalikku ruumi oma “toru probleemiga” toob Eesti kindlasti nähtavale koos meie ruumilise keskkonna kujundamise temaatikaga. Arhitektidel on kindlasti midagi rohkemat öelda kui nendel ametnikel ja poliitikutel, kes arvavad end ruumilises keskkonnas kompetentsed olevat. Ühesõnaga, vaatame – see toruteema on arendamist väärt mõte.”


Teise koha said Eve Kask, Signe Kivi ja Andrus Kõresaar tööga “Peatus”. Kava kohaselt oleks Veneetsiasse viia lisaks kaalukale fotomaterjalile ka mõned bussipeatused. Teatavasti on enamikus Euroopa riikides kohalikud kummalisemad väikevormid standardiseeritud putkade vastu välja vahetatud.


Kolmas koht läks Villem Tomiste kokku pandud projektile “Veealune Veneetsia”, mis kujutas ühelt poolt kava parandada uppuva linna tugisüsteemi, rajades sinna ajalooliselt sidusa teise veealuse Veneetsia oma platside ning tänavatega. Teisalt taheti demonstreerida arhitektuuribüroo Kosmos radikaalsemaid projekte, nagu mõne aasta tagune kava asendada põlenud Pühavaimu tornikiiver ilma ning rahvastiku muutustele reageeriva kaasaegse vormiga või praegu ainult liiklussõlmena toimiva Viru väljaku jaoks välja pakutud futuristlik maastik.


Teiste tööde seas hakkas silma kookonilaadne motoriseeritud ujuvsaun, kuid žürii leidis, et ei arhitektuurses plaanis ega saunatraditsiooni see kavand eriliselt ei rikasta. Üsna elamuslik oleks ilmselt olnud ka jääst põranda ning selle kohal rippuvate tekstiilist torudega ning mitmesuguseid aistinguid pakkuv teos. Veel taheti minna näiteks Itaaliasse mudilaste tegeluskeskkonna ja pallimerega; inimeste poolt vabalt disainitava rannajoonega; leidobjektidega.


Praegu on käimas võidutöö kontseptsiooni edasiarendamine.


Arhitektuuribiennaal toimub 14. septembrist kuni 23. novembrini.