• Läbi Tate Moderni viie korruse ulatuvas turbiinisaalis on kuni 2. aprillini avatud Unileveri spondeeritud näituste sarjas Rachel Whitereadi, Inglise tuntuima installatsioonikunstniku ja skulptori valgetest plastkastidest hiigelinstallatsioon "Embankment". Rõdult tundub vaatepilt tohutu suhkrulaona, kuubikutest laotud arhitektoonide vahel võib ka jalutada (vt foto). Whiteread on ka kõmulise Viini holokausti monumendi autor. Kuigi tema n-ö vabalooming on eelkõige pakendite jm sekundaarse toorme recycling-taolistest uurimustest inspireeritud, astub ta meeleldi üles ka nn public space-skulptorina, avalikku ruumi suunatud vastutusrikaste tellimuste täitjana.
Praegune Tate’i näitus sisaldakski nagu mõlemat aspekti, lisaks spekulatiivne muuseumi kui kunstilao võrdlus, on ju turbiinisaal kui endine tööstusehitis saanud endale sõna otseses mõttes laohoone funktsioonid. Piimvalgest polüetüleenist spetsiaalselt selleks projektiks tööstuslikult toodetud kümnete tuhandete kastide eksterjöörid on tegelikult kasutuses olnud pappkastide seest kipsivaluga tõmmatud interjöörijäljendid, "et säilitada neis olnud asjade hingust, fikseerida pindade ebakorrapära, tähenduslikke kõrvalekaldeid". Sellegipoolest, isegi teades, et kunstnik inspiratsiooni-otsingutel ka Arktikani välja jõudis: kas ilma minimalismi pioneeri Donald Juddi ja Andy Warholi Brillo-kastide seeriata (aga eriti tema Pittsburghis tuhandetesse pappkastidesse fondeeritud arhiivita!) meil "Embankmenti" sellisel kujul oleks olnud?
"Antimonumendiks" nimetatud jäiste kastivirnade vahel võib vaataja tajuda ruumiaistingute konkreetsust, selle registreerimiseks pole kunstilisi "eelarvamusi" vaja. On kultuuriloolist referentsi püramiididest nüüdisaegse pakendiuputuseni, kuid mulle tundub et Whitereadi üldistusvõime pürib transtsedentaalse kogemuse vahendamise poole, turbiinisaali polümorfne ruum on muudetud pühakojasarnaseks. Tuhandete tühjade suletud ruumalade kui astraalkehadega täidetud substantsi visualiseerimisega demonstreeriks ta otsekui mentaalse aspekti füüsilist kohalolu ja üleolekut.
• Tate’i Thamesi-poolse sissepääsu kõrval, 2. korrusel on kuni 8. märtsini avatud USA videokunstniku Catherine Sullivani kuuel ekraanil jooksev "The Chittendens". Isiknäitus on toodetud kahasse Viini Secessioniga ja raputas tugevalt. Näitlejakoolitusega, 2004. aastal Whitney biennaalil silma paistnud Sullivani äärmiselt keerulisi, lausa skisofreenilisi seoseid loov projekt nõuab intellektuaalset pingutust, et mängureeglitele pihta saada, edasi on juba tõeline pleasure. 16 palgatud näitleja rollisooritused baseeruvad Sullivani antud instruktsioonidel, filmi- ja kultuuriloolistest viidetest tulvil mitmekordsete eksponeeringutega polüekraanidel näeme inimlike reaktsioonide ja attitude’ide laia spektrit, on kokkupuuteid nüüdiskoreograafia, hüsteerilise film noir’iga (kunstniku enda määratlus) jne.
Arhetüüpne, USA meinstriimile tunnuslik tuletorni motiiv, laenatud ühe Phoenixi kindlustusfirma logolt (NB! Tuletagem meelde tuletornimotiive kas või Edward Hopperi loomingus), viis ühe süžeeliini filmimise mahajäetud saarele, Poverty Islandile Michigani järvistus. Poole oma camp-lummusest andis sentimendist nõretav, akustilistele instrumentidele kirjutatud originaalmuusika, autoriks Sean Griffin. Kui ehk Sullivani kellegagi võrrelda, siis hõrkuses ja kvaliteedis on midagi sarnast Isaac Julieni videote läbikomponeeritusega.
• Haywardi galeriis on 2. aprillini avatud Dan Flavini (1933-1996), USA minimalismi pioneeri ja maailma kuulsaima valguskunstniku neoontorudest installatsioonide, nn. valgus-seinte ja valgus-koridoride näitus. Üle viiekümne installatsiooni galerii 3-l tasapinnal on 1960-ndate algusest kuni 1990-ndateni, kaasatud on ka pop-võtmes skulpturaalsed objektid 1960-datest ja visandid.
Flavin kasutas masstootmises olevaid valgeid, kollaseid, siniseid, punaseid, rohelisi, violetseid neoonvalgusteid oma zen`ist lähtuvate valgusaltarite loomiseks. Mitmed ta krestomaatilised võtted on aja jooksul ruumikujundajate poolt näpatuna uuesti "masstootmisse" tagasi saadetud, kuid see ei vähenda näituse mõjukust. Ka Haywardi galerii fassaad ise on saanud Flavini näitusega sünkroniseeritult sobiva öise illuminatsiooni (vt foto).
