GALERIIRING Maalikunst tuleb jõuliselt tagasi
Berliinis liikudes võib kohati tabada sind tunne, et ka siin, Euroopa südames, valitseb inimeste puudus, sest hajali asustusega hiigelalale valgunud Ida-Berliin pole vaatamata Euroopa mastaabis ambitsioonikaimatele avalikku ruumi organiseerivatele ehitusprojektidele suutnud saavutada jätkuvat suurlinlikku tihedust. Laitmatu nüüdisarhitektuur on endiselt ümbritsetud tühermaadega, elamuehitus konserveeritud. Ei linn ise ega ümbritsevad liidumaad pole suutnud luua piisavalt töökohti, kinnisvarahinnad on Euroopa mõistes all - võimalik, et see ongi soodus kontekst, või vähemalt ei sega need asjaolud Berliini tähtsuse järsku tõusu kunstilinnana. 1990ndate alguse Ida-Berliin oli arendajatele magus tükk, ja nii nagu ka Ida-Londonis olid uued galeriid ja noored kunstnikud need, kes Mittes asuvatele endistele juudigeto aladele odavate rentidega esimestena kohale meelitati ning kes piirkonnale oma näo andsid. Nüüdseks trendikate lounge'idega pikitud, väljaehitatud loft'idega linnamajade sisehoovides paiknevad tippgaleriid alustasid 10-15 aastat tagasi olukorras, kus enamikus majades puudus veevärk ja keskküte.
Olin Berliinis 24.-26. novembril ECA (European Council of Artists) aastakonverentsil ja kongressil, teise konverentsipäeva sisse mahtus ka poolepäevane organiseeritud ringkäik Oranienburgerstrassest põhjas, Berliin Mittes asuvatesse galeriidesse. Juba räägitakse linnas asuvast kuni 700 galeriist (sest piir avaliku galerii, ateljeeruumi, projektiruumi vahel on hägustunud), igakuine Berliner Kunstkalender annab üle 500 näitusepinna aadressi, neist Mittes endas on mahutunud ligi 200. Võib jalutada piirkonnas ka õhtul, kui galeriid küll suletud, kuid mil profit-pinnad ekstsentrilise kunstiostja (New Yorgist, kust siis mujalt, viimastel aegadel aga ka Moskvast) ootuses või vähemalt pilgupüüdmiseks tuledel täisvõimsusel huuata lasevad.
Kuigi Berliinis käis 2. üle-euroopaline fotokuu, domineeris galeriides oodatult maalikunst, nüüd on ta siis lõplikult tagasi! Kusjuures kitsa maitsepilu läbinud, kontseptuaalsusest tiine, maalilistest väärtustest otsekui puhastatud variant, nagu näituse "Maalimine keelatud!" raames mullu Tallinnas nägime, moodustab pakutavast vaid segmendi.
n Sophienstrasse 21 asuvas galeriis Contemporary Fine Arts (http://www.cfa-berlin.com/) on kuni 27. jaanuarini Norbert Schwontkowski (s 1949) "Vertigo". Taandatud koloriidiga monokroomsed maalid, märjalt märga maalitud graafiline figuraalsus on sensuaalselt sama tähendusrikas kui prantsuse uue laine film, kuid detailid ja lagedad foonid saksapäraselt sotsiaalsed. Hollywoodlik suspicion, mis rusudes lennuvälja ja seksika raudteeäärse tühermaa kohal valitseb, annab vaatajale aimu, et kaadri taga / teispool lõuendit kerib hitchcocklik lugu, maalid on aga vaid pelgad väljalõiked sellest. Galerii tasemest vestab aga ta tall (ehk tagatuba, mõelge ise - Peter Doig, Chris Ofili, Tal R, Jörg Immendorf jt).
n Filmilik pildikeel, story-kesksus, tekst kui suveräänne pildikomponent, "tähendusrikaste" nimede kaaperdamine ja retsirkuleerimine vaatas vastu igast teisest galeriist, Gipsstrasse 3 asuvas Zwinger Galerie's (http://www.zwinger-galerie.de/) eksponeeritud Gunter Reski (s 1963) maalinäitus (kuni 6. jaanuarini 2007) koosneb galeriiseintele installeeritud hiigelsuurtest paberpaanidest, millele on lahjade akrü ülvärvidega maalitud India või Pakistani low-budget filmiplakatite stiilis volüümikad koomiksisarnased stseenid ja tekstimullid. Kollaaž pealkirjaga "Your name is fire" on autori väitel inspireeritud Sergei Parandžanovi filmist "Granaatõuna värv". "GutesPublikum" (vt repro vasakul)oma new-age-esteetikaga viib küll mõtted Bollywoodi, kuigi tegelikult on see maailm vaid kolme metroopeatuse kaugusel siin Berliinis juba kohal. Ma miskipärast arvan, et siia ongi koer maetud. Bochumis sündinud ja Hamburgis kunstikõrgkooli lõpetanud Reski identiteedimängud simuleeritud integratsiooni ja kultuurilise nomaadlusega on maiuspala kultuuriantropoloogiast huvitunud gurmaanidele.
n Korea-Saksa kunstniku Yoo.Junghyuni näitus "Dark Flowers" (kuni 13. jaanuarini 2007) Alexander Ochsi galeriis (http://www.alexanderochs-galleries .de/) vastab täiuslikult neile kultuurilistele stereotüüpidele, mida Ida taustaga kunstniku kohalolek Lääne kunstiturul eeldab: akrüüli vabast valgumisest kruntimata lõuendil (nagu Helen Frankenthaler 1950ndatel kuulsast New Yorgi koolkonnast) moodustab ta lõpuks tugevalt ornamenteeritud, esteetiliselt viimistletud figuraalsed lahendused (vt repro). Tehniliselt filigraanne ja juhust püüdev nagu hiina kalligraafia, ja mis ime, et kollektsionäärid leilis on!
Galeriil on harukontor ka Pekingis, kusjuures kuulsatest nimedest kuulub talli näiteks Antoni Tapies, Hermann Nitsch, Jörg Immendorf. Berliini kunstnike suhe oli aga õlgukehitav, peaaegu varjamatu kadedus nagu turusolkijate suhtes ikka, sest aastaga tuuakse Berliini ja müüakse ainuüksi selle galerii vahendusel kümneid Hiina RV kunstnikke. Hiina kultuuri tugev nähtavalolek ja riiklikult koordineeritav ofensiiv maailmas on fakt - first they took Manhattan, then Berlin...
Galeriiring: Berliin 2 ilmub jaanuaris.
