Müncheni kunstiväljapanekud on sel kevadel - nagu igal muul aastajalgi - rikkusest lookas. Üksi kolm Pinakoteeki, mis asuvad kobaras siselinna ja Schwabingu vahel, võtavad igaüks terve päeva. Lisaks juugendist pungil Villa Stuck, saksluse kants Baieri rahvusmuuseum, kalliskividest sätendav Residenzmuseum ja sajad näitusesaalid südalinnas. See on vägev. Ning ma ei ütleks, et näidatakse üksnes sakslaste kunsti.

Müncheni Pinakothek der Moderne on Pinakoteekidest kõige uuem. Sammastikuga pompöösne, hästi saksapärane maja, mis on kujundatud ümber kõrge tünnikujuline keskme, mille ümber joosevad serpentiinidena saledad trepid. Hoone meenutab veidi Guggenheimi New Yorgis, aga mitte liialt. Pigem väike tsitaat.

Püsiekspositsioonis on eriti hea disainiosa: parimaid palu tootedisainist telefonide, arvutite, autode ja toolide näitel. Igas saalis peab keegi tudengite või kooliõpilastega parasjagu tundi, laskmata end eksitada juhuslikust turistist. Suurem osa eksponaatidest liigub mingil moel.

Maali poolel näidatakse piisaval hulgal kunstiraamatutest tuttavaid klassikuid: suur hulk Picasso ülituntud töid, Paul Klee ja Rene Magritte'i esmajärgulisi maale jne . Läbilõige 20 sajandi kunstist on just Euroopa kunstist huvitujale kindlasti maitsev. Neis saalides liigubki konservatiivse maitsega turist, kes mõõdetud sammul iga pildi ees äratundvalt noogutab.

Ent elu annavad muuseumile ajutised väljapanekud, mida praegu on viis- kuus. Just neis saalides ringleb ka põhiline mass kunstuhuvilistest.

Kõigepealt uue aja Gauguin - inglane Peter Doig (s.1959). Mees, kes peale 20 aastat Londoni citys otsustas elama asuda oma lapsepõlvemaale Trinidadi. Praegu on sellest kaks aastat ja Münceni väljapanek on esimene peale tema pagemist. Legend Gauguinist on muidugi turunduslikus mõttes väga tõhus abimees. Sarnasus Gauguiniga on ka piltides (just koloriidi osas) selgelt olemas, ja pigemini segab kui aitab neist arusaamisel. Doigi maalides on selgel olemas alltekst ja meeleolu. Ta on melanhoolik ja just seda on tema piltides kõige enam ehkki maalitud on randu, tänavaid ja tavaliselt kõrvale vaatavaid, justkui ennast häbenevaid inimesi.

Peter Doigi näitus kestab Pinakothek der Modernes 4. juulini.

***

Soovitaksin vaadata ka sakslase Thomas Struthi (s. 1954) fotosid. Suured, isegi hiigelsuured perekonnapildid, kus moodne pere oma ilusas elutoas poseerib kui maalijale kakkssada aastat tagasi, on hea idee. Inimeste pilgus on tõrksust ja rõõmutust. Aga ma ei tea, kas Struth pildistas just seda

Tema hiigelsuured taimed ja maastikud on kaunid, aga mulle vähem ütlevamad kui Fred Jüssi omad. Kõige huvitavam oli foto d`Orsay muuseumist, kus kaks aasia päritolu turisti silmitsevad hiigelsuurt maali. Selles pildis on kõike; vaimukust, kurbust ja isegi nalja.

Thomas Struthi näitus kestab Pinakothek der Modernes 12. septembrini.

***

Ühes nurgataguses toas mängib lõputu ringlindina video, kus noor saksa kunstnik Jeanne Faust (s. 1968) intervjueerib Fassbinderi filmide kunagist näitlejat Lou Castelit. Intervjuu on kohutav. Õigupoolest seda ei toimu. Kõik üheksa minutit, mis lint kestab, on vaatajal piinlik, sest asotsiaalsevõitu räpakas kööktoas elav näitleja mõnitab vaest videokunstnikku täiega, vastates küsimustest mööda, ehmatades tüdrukut ja lõpuks teda välja visates. Õudne lugu. Skemaatiliselt öeldes näeme me iroonilist ja tarka vanameest ja püüdlikku naiivset noort naist. Ma vaatasin ja mõtlesin, et kas Esto-TV kutid on kunst. Nende kriteeriumide järgi, mis Jeanne Faust, üsna kindlasti.

Jeanne Fausti näitus kestab Pinakothek der Modernes 4. juulini. 

Tiina Kaalep