Aktid on paigutatud suletud, väikestesse, kõrgete lagedega, palateid meenutavatesse ruumidesse, milles on suur, ruutudega aken. Aknast langev valgus on tuhm, mitte terav, nagu Vermeeri või Caravaggio maalidel, koloriit on monokroomne, luitunud hallides toonides. Selline käsitlus väljendab, et kujutatud naiste jõud on raugemas ja seda vähest energiat, mis neil veel on, püütakse iga hinna eest säästa. Need vangistatud Tartu vaimud otsivad iseennast, leides materiaalse maailmaga kokku põrgates eest vaid tühjuse. Käsitlusviisi sarnasuse tasandil tekib paralleel Tartu kunstniku, Rauno-Thomas Mossi maaliseeriaga "Kliinilised vaated", kus sarnase koloriidiga oli kujutatud mitmesuguseid haiglaprotseduure. Ühte neist maalidest võis 11. maini näha Hobusepea galerii näitusel "Ruum 312A".

Helena Loid-Kudu on Tartu maalieriala parematele lõpetajatele omaselt osav väljendama tugevaid emotsioone ja dramaatilisi olukordi maalikunsti vahenditega, kasutades sealjuures modelle ja reaalselt eksisteerivaid ruume, käesoleval juhul Tartu Vana Anatoomikumi. Minu arvates on tervitatav, et olenemata moodsatest suundumustest eesti nüüdiskunstis pole noor kunstnik läinud lihtsama vastupanu teed ega kasutanud slaidimaali võtteid. Seda enam, et oma kunstnikuteed alustas ta just fotonäitustel osalemisega ja valdab ka seda kunsti. Veelgi enam, fotost ja selle eripäradest näib ta olevat sügavalt mõjutatud, mida väljendab kahest lõuendist koosnev monokroomne maal Linnagalerii esimeses saalis. Ühel lõuendil on justkui negatiivis kujutatud akent ning teisel aknaraami, mis meenutab risti. "Diptühhoni" teostus näitab suurepäraselt Loidi võimekust peente värvivarjundite ning mõjuva kompositsiooni loomisel.

Helena Loid-Kudu näitus "Säästa mind" Tallinna Linnagaleriis avatud 17. maini.

  • Seevastu Tiina Sarapu klaasinäitus Tam-galeriis toob sädelevaid tervitusi elu helgema poole pealt. Seda Eesti Kunstiakadeemia õppejõudu ei vaeva spliin ega masendus, tema inspiratsiooniks on argiste päevade eri toonides korduv rütm ja isiklikud mälestused (näiteks "Argipäevad E-P", 2009). Hiljuti Lootsi tänaval, 19. sajandi teise poole paekivist hoones avatud Tam-galerii, mille aknad on pööratud õhtupäikse suunas, on klaasinäituse eksponeerimiseks suurepärane koht. Näituse avamisel soovitas kunstnik tulla väljapanekut vaatama õhtul kella viie-kuue paiku, kui päike galerii akendest otse sisse paistab ja materjali omapärad kõige ehedamal kujul esile toob. Kunstnik pidas silmas oma kihilistes teostes ja ruumis lõpmatul hulgal tekkivaid peegeldusi, värvivarjundeid ja kunstilist mõju. Ekspositsiooni pealkiri, "Nõtked kihid", sugereerib veel arusaamist, et oma olemuselt habras klaas on väga mitmekesine materjal, mida on võimalik töödelda ootamatult elegantseteks kujunditeks.

Kunstnik kasutab peamiselt koolutustehnikat, kuid just teose elementide kompositsioon muudab selle mitmetasandiliseks ja -kihiliseks kujundiks. Mõjuvad ja nauditavad oma lihtsuses on "Veski" (2009), "Soolo" (2007) ja "Partituur" (2009). Autori tehnikas teostatud "Kuldsete väljade" (2009, fotol) üks põhiteemasid on hilissuvine viljakoristus kombainidega. Kunstnik on ise öelnud, et see on "kummardus põllumeestele, kes igal aastal, iga riigikorra ajal, vaatamata põuale või liigniiskusele, toetudes harvadele kuldsetele aastatele, jälle vilja külvavad ja saaki koristavad, et veskitel ja aegadel oleks, mida jahvatada". Minu arvates võib siin aimata vihjet Viktor Karruse sots-realistlikule maalile "Vilja riigile" (1953), mis on selle ajastu maalikunsti kõige iseloomulikumaid näiteid.

Nostalgilisi viiteid kunstiajaloole ja isiklikele mälestustele sisaldavad ka poplike siirdepiltidega "Tort" (2009), "Kardinad" (2009) ja "Ühe suve mälestused" (2009). Kunstnik meenutab episoodi Eesti klaasikunsti ajaloost, mil Itaaliast ja Inglismaalt pärit ilusate kitšlike siirdepiltidega kaunistati igapäevast tarbeklaasi.

Näituse nael on kohaspetsiifiline, laest alla rippuvatest A4-formaadis klaasplaatidest ja paberilehtedest koosnev installatsioon galerii teisel korrusel ("Tabula rasa"). Iseennast ja teisi ning ümbritsevat ruumi eri nurkade alt vaadates avanevad need meile täiesti uute külgedega ja sunnivad meid oma seisukohti ja hinnanguid üle vaatama ning alustama n-ö puhtalt lehelt. Kuid pärast näitusega tutvumist avastate endagi üllatuseks, et see leht on paksult täis kirjutatud huvitavaid ja ootamatuid tähendusi.

Tiina Sarapu klaasinäitus "Nõtked kihid" kestab Tam-galeriis kuni 30. maini.